Raske on selle loo kohta midagi öelda. Siin on nii mõndagi, mis teeb Aldissist suurepärase kirjaniku - tohutu haare, rikas fantaasia ning oskus tilgutada lugejale pildikesi täiesti võõrastest maailmatest, millel pole meie omaga mitte midagi ühist ei bioloogiliselt ega tehnoloogiliselt. Ning julgust jätta see kõik labastamata viimase lause "puändiga", mis ütleks ära, et kujutatud on tolmuimeja ette jäänud prussakate eepilist võitlust vms.
Ah, mis ma ikka seletan - lugege ise... Tasub ära.