Sõna "tegelane" võib olla veidi eksitav, sest mingit suuremat sorti tegevust siin ei toimu. Hobusesarnaste tulnukate motiive meile ei seletata, aga ega vist mungadki seda ei tea. Klooster elab uues asupaigas vana rutiini järgi. Aga miski pole päris. Näiteks turismihooajal tulevad turistid, kellele vennad suveniire müüvad, et kloostri remondi kassat täita. Turiste mängivad aga võõrrassi elukad, kes sõidavad rannale, võtavad alles seal inimeste kuju ja on siis turistid.
Isa Predjin püüab sellises olukorras säilitada oma usku Jumalasse, sest see on viimane õlekõrs ja lootus, et kõik võib inimkonna jaoks jaoks veel tagasiheaks pöörduda. Tulnukate kuulumise kohta mitte Jumala karja on tal enda jaoks piisav tõend.
Selle loo õhustik on väga hea, võõristus ja kõhedusetunne kanduvad peategelaselt kergesti lugejale üle.