1970 -ndate lõpus toimus mingi katastroof bioloogilise relvaga ning inimkond muutus steriilseks. Romaani tegevus toimub umbes 40-50 aastat hiljem ja seega on noorimad Maa elanikud peaaegu 50 aastased. Sündmused toimuvad Londoni ja Oxfordi piirkonnas. Meenutused annavad hea ülevaate katastroofijärgsetest aastatest, ühiskonna lagunemisest. On üksikuid grupeeringuid, mis tihti on omavahel vaenujalal.
Peategelaseks on on selle maailma üks noorimaid ja elujõulisemaid mehi, kes oma halli, tugeva habeme tõttu on saanud hüüdnimeks Greybeard.
Selles romaanis ilmnevad Aldissi head küljed: inimeste ja nendevaheliste suhete tugev, tõepärane kujutamine. Ta loob lugejas astmeliselt tugevneva lootusetuse ja masenduse tunde: elavad ju kõik tegelased inimkonna viimaseid aastaid. See teadmine ja tunne ilmneb igas tegelases erinevalt. Kui näiteks “Needuste allee” ja Brini “Postman” lõpevad optimistlikult ning antakse mõista, et riik (ühiskond) tekib uuesti, siis “Greybeard” on lõpuni masendav. Selles hoiatusromaanis ei ole põnevat süzeed ega meeldejäävaid action-kangelasi. Greybeard ja tema naine püüavad olla kogu romaanis kõlbelised inimesed. Teos meenutab natuke Dicki mõnesid romaane, kus peamiseks saavutuseks on lugeja ülekallamine masenduse ja lootusetusega.
Kui esmakordselt mõtlesin teost hinnata, siis kõhklesin 3 ja 4 vahel, mõeldes, et vaevalt ma seda raamatut sünguse tõttu uuesti loen. Arvustust kirjutades selgub, et see üsna ammu loetud romaan on üllatavalt hästi meeles aga hiljemloetud ning põnevad A. Nortoni, P. Andersoni jt. teosed on peaaegu ununenud. Kirjanik on oma tahtmise saanud: teos on tugevasti lugejat mõjutanud. Seega 5.
Peategelaseks on on selle maailma üks noorimaid ja elujõulisemaid mehi, kes oma halli, tugeva habeme tõttu on saanud hüüdnimeks Greybeard.
Selles romaanis ilmnevad Aldissi head küljed: inimeste ja nendevaheliste suhete tugev, tõepärane kujutamine. Ta loob lugejas astmeliselt tugevneva lootusetuse ja masenduse tunde: elavad ju kõik tegelased inimkonna viimaseid aastaid. See teadmine ja tunne ilmneb igas tegelases erinevalt. Kui näiteks “Needuste allee” ja Brini “Postman” lõpevad optimistlikult ning antakse mõista, et riik (ühiskond) tekib uuesti, siis “Greybeard” on lõpuni masendav. Selles hoiatusromaanis ei ole põnevat süzeed ega meeldejäävaid action-kangelasi. Greybeard ja tema naine püüavad olla kogu romaanis kõlbelised inimesed. Teos meenutab natuke Dicki mõnesid romaane, kus peamiseks saavutuseks on lugeja ülekallamine masenduse ja lootusetusega.
Kui esmakordselt mõtlesin teost hinnata, siis kõhklesin 3 ja 4 vahel, mõeldes, et vaevalt ma seda raamatut sünguse tõttu uuesti loen. Arvustust kirjutades selgub, et see üsna ammu loetud romaan on üllatavalt hästi meeles aga hiljemloetud ning põnevad A. Nortoni, P. Andersoni jt. teosed on peaaegu ununenud. Kirjanik on oma tahtmise saanud: teos on tugevasti lugejat mõjutanud. Seega 5.