Helsingi Ulmeühing annab igal aastal välja auhinna parimale soomekeelsele ulmeraamatule. 1989 sai “Tähtivaeltaja” auhinna rohkem kui poolesaja raamatu hulgast Aldissi “Helliconia talv”. Romaani peeti paremaks kui Dicki “Blade Runnerit”, Greg Beari “Eoni” ja Wyndhami “Käopoegi”. Lisame, et seljataha jäid ka paar S. Kingi romaani, Tiptree, Asimovi ja Pohli romaanid. Peab ju triloogias midagi olema, kui üks osa eraldi võetunagi sellise tähelepanu osaliseks saab.
Nüüd triloogia avateosest. Tuhande valgusaasta kaugusel Maast on Helliconia nimeline planeet, kus elab umbes 100 miljonit inimesesarnast olendit (edaspidi: inimesed). Mõistusega olenditeks on ka minotosauruseid meenutavad fagorid (suured, sarvilised ja valgekarvalised). Helliconia ümber tiirleb Avernuse nimeline kosmosejaam, milline saadab planeedil toimuvatest sündmustest reportaazhe Maale. Kuigi need jõuavad pärale tuhande aasta pärast, jälgitakse saateid sama suure huviga nagu praegu “Vapraid ja ilusaid” vm. taolist. Ja sel viisil sajandeid!
Helliconia pöörleb ümber väga kuuma Freyr tähe perioodiga 2592 a. Seda nimetatakse Suureks Aastaks. Helliconia talv kestab üle poole aastatuhande ning sel karmil aastaajal valitsevad planeedil fagorid. Planeet kuulub kaksiktähe süsteemi ning talvel soojendab Helliconiat lähedane ning nõrk Batalix täht. Freyr on Batalixist mitmeidsadu kordi heledam ja kuumem ning kevadel ja suvel mõjub soe-kuum päike nii, et inimühiskond hakkab arenema. Fagorid kutsuvad inimesi Freyri poegadeks. Triloogia algteoses tekivad esimesed inimeste linnriigid. Noormees Juli suundub teose algul suure metropoli Oldorando poole. Selle valitsejaks on rahvajuht Aoz Roon, kellel on ka vastane- võlur Shay Tal. Kevadel algab inimeste võitlus fagoritega.
Minu arvates on see teos triloogia nõrgim, aga täiesti loetav kui aega juhtub olema.