Peategelane Edward Bush kes järgmise sajandi lõpus moesoleva kunstiloomiguga tegeleb, on Wenlocki Instituudi üks kõvemaid käsi ajasrännu alal. Selles maailmas mateeria ajas ei rända, rändab mõte ja rändamist ennastki nimetatakse sõnaga mindtraveling. Ei pürigi siinkohal taolise ajasrändamise detailide selle arvustuse lugejani toomisele, aga sisuliselt tähendab see seda, et minevikus viibitakse vaatlejatena, kellel toimuvasse sekkumiseks võimalus puudub. Rändaja keha viibib samal ajal kusagil instituudi palatis. Mingi suhtlus on siiski võimalik, kuid ainult teiste ajasränduritega ning see on seda hõlpsam mida väiksem on ajaline vahe kahe suhtluse osapoole. Nii on võimalik näiteks samast aastast lähtunud naist Juura ajastus keppida.
Edward, keda romaani alghetkel tabame Siluri või Devoni ajastus, on omamoodi ummikusse jõudnud - loomingust pole juba pikemat aega suuremat välja tulnud, era- ja seksuaalelu mürgitab lapsepõlvest algusesaanud konflikt emaga, instituudi ees olevate töökohustuste täitmine pole samuti Edwardi tugevaim külg.Paar ebameeldivat vahejuhtumit veel ning Bush naaseb oma tänapäeva, leides eest totalitaarse rezhiimi.Valitsevale klikile on Bushi ja tema võimeid siiski vaja ning vastava ettevalmistuse järgselt saab Edward Bush ülesande tappa valitsevale klikile pinnuks silmas olev minevikku pagenud tegelane.
Metamorfoos humanistist intelligendist põhimõteteta käsutäitjaks on võrdlemisi valutu.Ülesande täitmisel lähtub aga Bush siiski ennekõike isiklikest motiividest, millest ta samas isegi eriti hästi aru ei saa.Romaanis juhtub niisiis palju asju (PALJU)ning võib nautida Aldissi kirjanikuvõimete avaldumist selle kireva kaleidoskoobi kujutamisel, kuid paljuski kumab kõigest läbi uuele lainele tüüpiline püüdlus lugejale iga hinna eest ära teha. Et püüdlus ei ole hindaja arvates piisavalt läbimõeldud, on hinne selline nagu ta on.