On miski corporate slave, kes koos oma suhteliselt piiratud naisukesega siis Egiptuses puhkust veedab. Neile «ujub külje alla» miski mehike, kes teab ja kaifib Egiptust. Mehike on Ameerikast, nagu on ka seda turistid ... aga see pole vist oluline! Oluline on vast pigem ületöötanud firmaorja ja tema naise suhted, mille iseloomustamiseks sobib hästi see ütlus katelt sõimavast pajast. Noh, lõpuks pääsevad pinged tegudeks valla...
Lühidalt öeldes: ei huvita mind lood juhmidest olenditest, kes oma juhmi elunatukest õhtale veeretavad. Ka ulmeosa oli selline otsitud, jätnuks autor Egiptuse jumalad mängust välja, oleks meil tavaline räpane olmekas. Võimalik, et autorikogu «A Tupolev Too Far» kontekstis omandab jutustus miski sügavama mõtte (kahtlen selles siiski), aga eraldi loetuna saab jutt kolme ning sellegi vaid Brian W. Aldissi sõnavaldamiskunsti eest. Lugeda oli igav, üsna mitu korda vaatasin, et mitu lehekülge lõpuni jäänud on. Hämmastab hoopis see, et Donald A. Wollheim ja Arthur W. Saha on selle jutustuse pannud aasta parimate juttude antoloogiasse. Tõesti hämmastab!
Keda jutu point huvitab, neil soovitan lugeda Musta Kassi arvustust kogumikule «A Tupolev Too Far».