Aldiss on raudselt üks minu lemmikkirjanikest ning käesolev tükk on tema paremast kvaliteedist. Lugu jutustatakse erinevate jutustajate silme läbi nende läbielamised täiendavad kenasti teineteist. Minule avaldas kõige rohkem muljet ühest maailmast teise minemise kirjeldamine, mõttelise joone ületamine... Asi on selles, et see ei käi kähku ja pauguga, eraldusjoon on parajalt hägune, lihtsalt lähed ja lähed ja vaatad, kuidas kivid ja taimed ja muld su ümber tasapisi muutuvad, umbes nagu mäestikus erinevate kõrgusvööndite puhul, ja lõpuks keeldub su teejuht edasi minemast ja siis sa tead lõplikult, et oled piiri ületanud, nüüd oled sa seal ja edasi lähed üksi... Teine asi, mis mind selle jutu juures paelus, olid antropoloogiasugemed. Ühesõnaga väga kõva lugu on.