Alguses lugesin ja oli sillas, mõtlesin juba väljendeid välja, millega seda lugu üles kiita. Paraku aga vajus tekst lõpuks ära, nii umbes viimase veerandi peal, ja esialgsest suurepärasest muljest sai mõningane pettumus. Tegu on osaliselt väga hästi kirjutatud antropoloogilise ulmega, kuid nagu öeldud, läheb lõpp täiesti käest ära. Loo kõrgpunkt on minu arvates seal, kus erinevate rasside siseparasiite uuritakse, kuskil seal oleks ilmselt pidanud ka rutemini lahenduseni jõudma, mitte lohistama süzheed edasi klischeelike lõpplahenduste poole. Iseäranis ebaõnnestunud oli degenereerunud rassi esindajate kirjeldus ning stseen, milles üks neist pliiatsi kahmab ning pildikesi joonistama hakkab. Üldiselt kipuvad tsivilisatsioonist ilmajäetud juba mõne sugupõlve vältel metsistuma, pole võimalik mõista, miks need armsa karukese moega loomad (krt ma ütlen, see oli teine asi, mis üldse kohe ei meeldinud -- koledad vastikud pügmeed kenade rahulike meeldivate karukeste tsivilisatsiooni ahistamas, hoidke endale oma eelarvamused, maestro Aldiss!) pärast nende asulate vallutamist pügmeede poolt ikka veel armsateks karukesteks jäid ja peale selle veel tähtedelt saabuvate võõrastega ilma igasuguste probleemideta suhtlema hakkasid. Kolme neljandiku eest hinne viis, viimase veerandi eest hinne kaks, kokku siis neli.