Jutt pole ehk sedavõrd tüütu, kui on seda «Psyclops», aga sellega teksti väärtused peamiselt ka piirduvad. Millest selline võrdlus? Lugesin neid tekste miskit sõgedast venekeelsest antoloogiast, kus koostaja oli ühtede kaante vahele pressinud needsamad kaks Brian W. Aldissi juttu, ühe John Brunneri jutustuse ning Ellery Queeni ja Rex Stouti krimkad. Maitse üle teatavasti ei vaielda, aga selline valik on oma värdjalikkuses suisa ainulaadne. Noh, lihtsalt ei kujuta ette lugejat, kes kõigist neist tekstidest enamvähem ühtemoodi heldida suudaks. Olen küll kirjanduses suhteliselt kõigesööja, aga isegi minul laskis see raamat juhtmed särinal kokku.
Aga jutt ise? Ah, eriti enam ei mäletagi. Mingi pretensiooniks ja samas tohutult loid pulplik kirjeldus mingist Briti saarte anastamisest miski lähituleviku sõja käigus. Kirjeldatakse seda kõike mingi lapsukese ja tolle vanaema silme läbi. Kuid jutt on igavalt kirja pandud ning tüütu lugeda. Samas on isegi puänt olemas! Kuid kahest see ei päästa.