«Psükloobid» on jutt, kus kõige parem on leidlik pealkiri... kõige ülejäänu kohta on raske mingeid häid sõnu öelda. Ülesehituselt ja kirjutamislaadilt on jutt vägagi lugejavaenulik ... ning segane! Kui lugeja juba aru hakkab saama, siis selgub, et eriti polegi midagi, millest aru saada.
Noh, miski planeedi pärismaalased on ühe mehe vangi võtnud ning tarivad toda siis oma laagripaiga poole, kus mees ilmselt oma lolli lõpu leiab. Mehe rase naine koos sündimata pojaga lendab aga kosmoselaevaga teises suunas. Mees annab siis telepaatilisel teel oma veel sündimata pojale isalikke tarkusi edasi. Loomulikult võib sellisel teemal jutukesi kirjutada, aga eks sellised lood reeglina üks paras advanced pulp ole. Ei tee sogane kirjutamislaad selliseid jutte suureks kirjanduseks... ei tee!
Ja kui kellelegi tundub, et ma siinkohal Brian W. Aldissile liiga teen, siis võivad need isikud lugeda Andri Riidi arvustust Aldissi jutukogule «No Time Like Tomorrow», kus samuti käesoleva jutu kohta mitmeid «sooje» sõnu on öeldud!