See 11 leheküljeline lugu on tüüpiline Aldissi novell. Midagi erilist nagu ei juhtu; novelli maailm ja olendid, kes seal tegutsevad saavad tuttavamaks kui mõne teise kirjaniku romaanimaailm ja -tegelased. Maal elatakse sadu tuhandeid aga võibolla ka miljoneid aastaid pärast meid. Inimesi ei ole, on geneetiliselt muudetud olendid, kes välimuselt meenutavad tänapäeva karusid, laiskloomi, kitsi jne. Neil kõigil on mingi taseme mõtlemisvõime. Laisklooma meenutav peategelane ratsutab koju, mingisse linna, on natuke aega seal ja pöördub tagasi poolkõrbesse. Kõikjal on kummalisi muusikahelisid tekitavaid võbelevaid metallsambaid (musicolumn). Jutu lõpul peategelane lahustub selles sambas, võibolla organiseerub kusagil mujal maailmakõiksuses ümber kellekski muuks. Kes teab? Ilmselt lahkusid ka inimesed nii. Üsna palju jääb selgusetuks ja müstiliseks. Hindeks muidugi 5.