Rahuldava hinde teenib see totrustest kubisev romaan ainult peategelase hulluse ning hallutsinatsioonide maailma kujutamise eest, need leheküljed olid tegelikult ainsad, mida ma naudinguga lugesin. Üldse hakkab üha enam ja enam mulle tunduma, et Aldissi tugevaimaks küljeks ongi pigem tegelaste sisemaailma (eks kuulu ju ka tema paljuarutatud lingvistilised ekskursid sinna valdkonda) kui neid ümbritsevas objektiivses reaaluses toimuva kujutamine. Teataval määral on selle põhjuseks arvatavasti ka Uue Lainega seonduvad vaatekohtade muutused, kuid kindlasti mitte ainult -- näiteks on sedasama võimalik märgata ka tema ühes tugevamas teoses, realistlikus võtmes kirjutatud romaanis "Forgotten Life".
25.01.2009: Nüüd siis on asi niikaugel, et ostsin selle teose ja lugesin uuesti läbi vähimagi aimuta, et ma seda korra juba teinud olin. Sellega seoses võtan hindest ühe punkti maha. Lisaks tahaksin veelkord alla kriipsutada, et tegu on täieliku jampsiga.