BAAS seda ei näita, aga tegelikult on Aldiss üks mu lemmikautoreid, seda nii autori kui kriitikuna (keegi pole ideaalne) ja esmajoones üldise suhtumise poolest ulmesse. Sealjuures aktsepteerin täiestiasjaolu, et tõenäoliselt on mul BWA loomingust võimatu leida teost,mida oleksin nõus tingimusteta esimese järgu meistritööks nimetama. Aldiss kuhjab oma pikematesse teostesse pahatihti kokku kõikvõimalikku ulmeatribuutikat ja muid põhjendamatusi. Et kui Asimovile külla minnes pakutakse allikavett ja teraleiba, siis Aldissi kodus tuuakse lauale igasuguseid (ka söögiks kõlbmatuid) ekstravagantsusi. Tulemuseks on seedimishäired, aga mõni roog võib vahepeal keele alla viia. Erandiks pole ka käesolev lugu, mille vundament on õigupoolest laenatud Murray Leinsteri loost ("Sidewise in Time").
Nimelt siis sarnaselt Leinsteri jutuga lähevad maapinnal segi eri ajastute eri piirkonnad. Peategelane satub nii kogemata 1816 aasta Itaaliasse, viidab aega Byroni ja Shelleyga ja magab viimase tulevase naisega, elik Frankensteini autoriga (sealjuures unustades täiesti süüdimatult oma abikaasa). Teadupärast on Aldiss suur Shelley-Frankensteini austaja ja üks neid, kelle toel ulmekirjanduse alguspunktiks Frankensteini ilmumist peetakse. Aldissi tegelaneseevastu avastab varakult oma kohkumuseks, et Victor Frankenstein on täiesti reaalne isik ja asub viimast jälitama, algselt huvist asja vastu, siis soovist seada õiglus jalule (Frankenstein varjab tehisinimese poolt korda saadetud oma venna mõrva), lõpuks selleks et vabaneda Victor Frankensteini mõrvasüüdistusest (mille ta lõppude lõpuks ikkagi korda saadab).
Tähelepanuvääriv ongi peategelase Joe Bodenlandi marodöörlik tegutsemine. Formaalselt võitleks ta nagu hea poolel kurja vastuaga peagi võtab kirg jumalat mängida võimust ning tulemusena leiavad tema käe läbi ridamisi otsa nii Victor kui homunkuulus ja tema groteskne teinepool.
Küsitavusi: ei tea kas Aldiss on selle "vanade heade aegade" kraesse kirjutanud, aga keegi kohalikest ei tunne erilist huvi ei Joe päritolu ega tema maksevõime kohta (vastupidi, kõik on varmad talle tasuta teenuseid osutama) ja seda ka praktiliselt siis mitte, kui vend avalikult oma automobiiliga XIX saj. alguse teedel kihutab. Teine: Olen küll "DraculaUnboundi" sisu enam-vähem unustanud, aga tundub, et tegelane ja temalähisugulased on samad kes viimatinimetatus ja vaat mis - need kaks tegelastekomplekti ei ühildu põrmugi a la Vonnegut. See ei ole nüüd kindlasti selle (varem ilmunud) romaani viga, küll aga kirjaniku. Kolmas: Ajahüpped mida peategelane peale esialgset minevikku sattumist läbi teeb, muudavavad lugu tarbetult segasemaks, on vähepõhjendatud ja ei anna ka midagi olulist juurde.
Kui sõsarromaan "Dracula Unboundile" võis ette heita liigset sarnanemistmainstreami bestselleritele, siis selle teksti kirjutuslaad meenutab ulmega esmakordselt kätt proovivat tavakirjanikku, tuues millegipärast meelde Fred Hoyle`i ja tema romaani "October the First Is Too Late", erinedes küll ühes põhipunktis - ühtlasi põhjus miks ma Aldissi raamatuid jätkuvalt kätte võtan - lugemine sujub valutult, kirjutamine on Brianil lihtsalt käpas. Koondhinne nõrk neli tulebki osalt selle, osalt julguse eest, mis Aldissil selle pöörasuse kirjutamiseks õnnestus kokku kraapida.
