Uue Uplift triloogia esiraamatu tegevus leiab aset planeedil Jijo. Planeedi eelmiste asukate "yyrileping" Galaktilise Migratsiooniametiga on oma pool miljonit aastat tagasi otsa lõppenud. Kohaliku ökosysteemi taastumiseks on planeet miljoniks-paariks aastaks keelutsooniks kuulutatud.
Ometi on see planeet asustatud. Ja mitte yhe vaid tervelt _seitsme_ mõistusliku rassi poolt! Muuhulgas elutseb seal ka oma inimeste kogukond. Mitmedki sõbralikult kylg-kylje kõrval elutseva rassi esindajad on kosmoseavarustes yldiselt tuntud kui verised vihavaenlased. Säärase kummalise nähtuse põhjuseks on kohaliku tähesysteemi mõningad iseärasused, mis muudavad planeedi karantiini jälgimise selleks kutsutud ja seatud organite poolt mõnevõrra raskendatuks. Keelutsooniks kuulutatd planeetide asustamine on rangelt karistatav kuid sugugi mitte haruldane kuritegu. Ja Jijo on säärase kriminaalse tegevuse harrastamiseks ysnagi ideaalne paik.
Planeedi asukad on oma kurjategijastaatusest igati teadlikud ning yritavad igal moel kahandada oma negatiivset mõju ökosysteemile (yhtlasi jättes sel moel oma elutegevusest vähem asitõendeid). Kõik on teadlikud, et kunagi avastatakse nad nii kui nii. Põlvest põlve elatakse resigneerunult vältimatu viimse kohtupäeva ootel. Karistusest pääsemise lootuses on ametlikuks poliitiliseks suunaks taandareng tagasi loomariiki. Yhel rassil seitsmest on see juba ka õnnestunud.
Ja yhel ilusal, või mis nyyd nii ilusal päeval saabubki siis see Kohtupäev. Kusjuures märksa hullemal kujul kui keegi karta oskas.
Brini raamatute puuduseks kipub olema "kehv kiirendus". St. _jupp_ aega kulub selleks, et ennast raamatusse sisse elada ja et tegevus käima läheks. Tõsiselt köitvaks ja põnevaks läheb asi reegline kuskilt teise kolmandiku pealt. Käesoleva kirjatyki puhul oli raskendavaks asjaoluks veel minategelaste suur hulk. Kusjuures enamik neist ei olnud humanodid, sellest tulenevate iseärasustega. Mul läks ikka hulk aega, ennem kui mulle kohale hakkas jõudma, millisesse rassi keegi just parasjagu kuulus.
Lõppkokkuvõtteks. Raamat meeldis. Aga mitte sel määral, et ma teda niipea uuesti loeksin.
Ometi on see planeet asustatud. Ja mitte yhe vaid tervelt _seitsme_ mõistusliku rassi poolt! Muuhulgas elutseb seal ka oma inimeste kogukond. Mitmedki sõbralikult kylg-kylje kõrval elutseva rassi esindajad on kosmoseavarustes yldiselt tuntud kui verised vihavaenlased. Säärase kummalise nähtuse põhjuseks on kohaliku tähesysteemi mõningad iseärasused, mis muudavad planeedi karantiini jälgimise selleks kutsutud ja seatud organite poolt mõnevõrra raskendatuks. Keelutsooniks kuulutatd planeetide asustamine on rangelt karistatav kuid sugugi mitte haruldane kuritegu. Ja Jijo on säärase kriminaalse tegevuse harrastamiseks ysnagi ideaalne paik.
Planeedi asukad on oma kurjategijastaatusest igati teadlikud ning yritavad igal moel kahandada oma negatiivset mõju ökosysteemile (yhtlasi jättes sel moel oma elutegevusest vähem asitõendeid). Kõik on teadlikud, et kunagi avastatakse nad nii kui nii. Põlvest põlve elatakse resigneerunult vältimatu viimse kohtupäeva ootel. Karistusest pääsemise lootuses on ametlikuks poliitiliseks suunaks taandareng tagasi loomariiki. Yhel rassil seitsmest on see juba ka õnnestunud.
Ja yhel ilusal, või mis nyyd nii ilusal päeval saabubki siis see Kohtupäev. Kusjuures märksa hullemal kujul kui keegi karta oskas.
Brini raamatute puuduseks kipub olema "kehv kiirendus". St. _jupp_ aega kulub selleks, et ennast raamatusse sisse elada ja et tegevus käima läheks. Tõsiselt köitvaks ja põnevaks läheb asi reegline kuskilt teise kolmandiku pealt. Käesoleva kirjatyki puhul oli raskendavaks asjaoluks veel minategelaste suur hulk. Kusjuures enamik neist ei olnud humanodid, sellest tulenevate iseärasustega. Mul läks ikka hulk aega, ennem kui mulle kohale hakkas jõudma, millisesse rassi keegi just parasjagu kuulus.
Lõppkokkuvõtteks. Raamat meeldis. Aga mitte sel määral, et ma teda niipea uuesti loeksin.