Paks ja haruldaselt igav raamat. No ei või kannatada autoreid, kes arvavad kõike teadvat. Isegi kui teavad. Siis just eriti. No on aasta 2040. Siis on vaja täpselt ära seletada, mis sel ajal maa peal toimub. interneti vestlusrühmadest väljavõtted ja vahelduseks maoori legende ja miskite suvaliste tegelaste mõtisklusi. et kui muust enam justkui polekski lobiseda, siis seletab peategelase vanaema mingile ahvisitakoristajale psühholoogia aluseid. Peategelane (kui mitte pidada peategelaseks maakera, millele ju pealkirjaski vihjatud) tekitab musta augu, mille abil energiat saada. pillab aga musta augu maha. kukub see maakera keskele või peaaegu (sellest on põhjalikud joonised). No jama ju, ähvardab kogu maakera sisse imeda. tulevad targad kokku, et uuriks, kuhu kukkus. selgub, isetehtud must auk ikka juba välja suremas, aga ennäe, maakera sees loksub teinegi, palju vingem must auk. sõjardid mõtlema, kuidas gravitatsioonilainetega paha teha, hull häkker kustutab - kui on mustast august ja gravi-lainetest teada saanud - terveid piirkondi inimestest tühjaks jne jne. Vist lõppeb hästi - inimesi vähem, planeet ellu ärganud ja inimesi hoidma hakanud, peategelase vanaema aga interneti eneseteadvuseks muutunud. ei taha ega taha jutt lõppeda, isegi kui lõppeb, lisab autor veel kümneid lehekülgi, miks ta seda kirjutas, mida veel tasuks lugeda ja paar episoodi, mis raamatusse ära ei mahtunud(?) Täielikust hävingust päästab kaks pisiasja. Kusagil on kamp Schekleyaane, kes ülerahvastatuse vastu uusi geneetiliselt tugevamaid libahunte välja töötavad (neist vist kaks lauset). Ja meenutatakse, mis oli jumala esimene korraldus oma loodud inimesele. Nimelt et kõigele tuleb nimed anda. Et kuni leidub veel nimeta asju, ei saa ju ka maailmalõpp tulla. Nii et kogu selles rohelisest mõtteviisist kantud hard-sf-il on siiski üksikuid helgeid momente.