1.
6
3.833
2.
5
4.6
4.
3
4.667
6.
3
4.333
7.
1
2.0
9.
2
4.0
10.
2
3.5
11.
2
3.5
4.
1
5.0
1.
1
4.0
3.
2
5.0
5.
1
5.0
7.
2
2.0
8.
1
4.0
9.
1
4.0
10.
1
5.0
12.
1
5.0
13.
1
2.0
14.
2
5.0
15.
1
4.0
16.
1
3.0
17.
1
3.0
19.
1
2.0
20.
1
5.0
21.
1
4.0
23.
1
4.0
24.
3
3.667
25.
1
3.0
27.
1
3.0
39.
1
4.0
4.
1
4.0
Romaan tuumasõjajärgses maailmast, kus kindlustatud külades üritatakse elu jätkata ning kus märatsevad supermacholikku mentaliteeti kandvad löömameeste jõugud, kes on oma maailmavaate eest minevikus poodud Nathan Holni ideelised jüngrid ja mille taustal eksleb ringi Gordoni nime kandev isik, kellest tõesti päris juhuslikult saab inimene, kelle pooltahtmatul initsiatiivil ning agara bluffimise läbi tärkab ühinemisliikumine ning kommunikatsioon, jätab korratu mulje. Põhjuslikud seosed sündmuste vahel puuduvad või on need vaevuaimatavad, tegelased tulevad ja lahkuvad alatiseks. Selles mõttes võib-olla et elulähedasemgi, kuid romaanikirjutamisel on siiski teatud reeglid. Minu meelest üsna paljusid neist siin Brin eirab ja seetõttu on tulemuseks laialivalguvus. Peamine mis meelde jääb, on peategelase mõtisklused erinevatest ühiskonnakordadest ning ühiskonda liikumapanevatest jõududest ning mõningad elu-olupildikesed.
Igal juhul pole ime, et filmistsenaariumis on professionaalsed skriptikirjutajad kätteõpitud oskuste varal sündmustikku oluliselt kohendanud, kohe alguses tuuakse sisse negatiivne kangelane, tegelaste hulka manatakse entusiastlik ent ohmuvõitu neegripoiss. Lineariseerimise ja ühtlustamise kõrval on aga ka üllatavaid kõrvalsaadusi nagu peategelane muudetud olemus. Mehest, kes romaanis on idealistlik südamevalutaja, on filmis saanud suht südametunnistusevaba õnnekütt, kelle pea ainsaks eesmärgiks on ellu jääda. Esiplaanile mängitud Abby, kes romaanis on vaid üks korraks vilksatavatest kõrvaltegelastest, jättis vast ehk tugevaima mulje. Tulemus filmina ei olegi tegelikult kõige hullem ja samas võib väita et ega algteoski mis teab meistriteos pole.
Igal juhul on tegu minu esmatutvusega David Brini loominguga.
