Väga hea jutt ja kindlasti üks paremaid tugevast antoloogiast "The Oxford Book of Science Fiction Stories". Asjalood siis sellised, et industriaalse tootmise asemele on asunud bioloogiline - kõiksugu jubinaid kasvatavad emasisendid enda sees. Tavalisemaid jubinaid kasvatavad vastavad lehmad, keerulisemaid inimesed. Naistel on sealjuures üsna ükskõik mida kasvatada, mehed lasevad oma spermat muuta nii, et see sisaldaks jubinate jaoks vajalikku geneetilist koodi ja saavad müügikasumist protsendi. Naiste rinnad kasutatakse ära sekundaarse produkti, näiteks masinaõli tootmiseks. Jutu alguses siis saabki üks kahest peategelasteks olevast sõbrannast maha neljakilose purgi mingite filtritega. Tema sõbrannal on suuremad ambitsioonid - käib teine kolledzhis ja kasvatab vististi ka midagi hoopis väärtuslikumat (mida kohalikud naljahambad röstriks kutsuvad).
Bioloogia seisukohast on kirjapandu muidugi paras jama, aga lõppude lõpuks polnud 1990. aastal ju veel imetajat kloonida õnnestunud.