Nagu pealkirjast näha, räägib see jutt võlupintsakust. Mille poolest ta nii eriline oli, seda lugege parem ise, need vähesed leheküljed ei peaks raskusi valmistama, eriti nii hea loo puhul.
Jutul on hea idee, arendus ka tasemel, kokkuvõtteks igati hea pala, mis kajastab peategelase sisemisi üleelamisi. Muidugi võiks ta natuke õudsem olla, kuid ka sellisena ajab täielikult asja ära.
Üks Merekolli-nimelise kogumiku kolmest paremast loost (rohkem meeldisid vaid Merekoll ja Künkakesed aias). Soovitan.