Lugu Sargasso merel seilavast laevast, millel viibijad kuulevad ootamatult üle ookeaniavaruste kostvat kiledahäälset hüüet "Inimese poeg!" ja asuvad hüüdjat otsima...
"Häält koidikul" võib vabalt ka mitteulmeliseks tekstiks pidada, sest fantastiline element lõpuks kinnitust ei saa (autori ettekujutus Sargasso merest on küll tugevalt üledramatiseeritud ja mererohtu kinnijäänud laevad kuuluvad tegelikult legendide valdkonda, aga see selleks). Loo häda on minu meelest peamiselt selles, et lugu ennast nagu polegi. Võimalik, et kiledahäälse kutsungi sõnad pidid autori kaasaegsetes lugejates religioosset õõva tekitama, ent tänapäeval lugedes jookseb see efekt igatahes mööda külgi maha. Tobe lõpp ja väljaarendamata süžee määravad ka hinde.