Rex Bader on kaotaja. Ei tahaks kasutada tema kohta ka siinmail populaarset väljendit «luuser», sest Rex Bader pole luuser selles tähenduses, mille omistab antud sõnale parempoolne ja ainult kasumile orienteeritud ühiskond. Rex Bader pole oma elule käega löönud... tal lihtsalt pole vedanud, sest kaks ametit, mis ta omandas, osutusid õpingute lõppedes mittevajalikeks. Progress mängis vingerpussi ning automatiseerimine ja robotid võtsid töö. Rex Bader ei vandunud ikka alla ning hakkas eradetektiiviks, sest see on amet, mida ükski robot küll teha ei suuda. Kahjuks pole romaanis esinevas tulevikuühiskonnas suurt vajadust eradetektiivi teenuste järele ning nii elabki abiraha saav Rex Bader kaheksandal maa-alusel tasandil, sest seal asuvat korterit suudab ta oma väheste pseudodollaritega üürida.
Ühel ilusal päeval pakutakse Rex Baderile aga tööd. Ei mitte detektiivitööd! Üks läänemaailma vägevatest arvab, et Baderist saaks hea agent ning teeb ettepaneku, et Rex suunduks tema lähetusel Nõukogude Kompleksi ja võtaks seal ühendust tema mõttekaaslastega. Rex Baderit palkav finantsgigant on nimelt veendunud, et vanad poliitilised süsteemid on oma aja ära elanud ning et tulevik on rahvuste- ja riikideüleste suurkorporatsioonide päralt.
Rex Bader keeldub, aga rikkur maksab ikkagi kopsaka tasu eradetektiivi tülitamise pärast. See raha saabki Rex Baderile saatuslikuks, sest tema vastu hakkavad kohe huvi tundma vastavad riiklikud ja varistruktuurid, isegi üksiküritajad ning keegi ei usu, et ta tööst loobus, sest nö. avanss on ju Rex Baderi arvele kantud. Tulebki eradetektiivil töö vastu võtta ning kuna kõik huvilised on sellised, kelle ära ei öelda, siis saabki Rex Baderist pealkirjas mainitud viikordne agent.
Romaani võlu pole kindlasti spiooniloo keerdkäikudes... kindlasti mitte. Lugemisnaudingu annab eelkõige teatavat sorti vildakas huumor, asjade kalduvus omasoodu laheneda ning autori nägemus sellest, kuidas võiks välja näha tulevik. See viimane ongi ju Mack Reynoldsi leivanumber, sest kirjanikku reeglina ei huvita miskite tehniliste vidinate leiutamine, vaid hoopis fantaseerimine teemal, et milline võiks olla postkapitalistliku ja postsotsialistliku tuleviku sotsiaalne ja majanduslik pale.
Romaanist on vene keelde tehtud kaks tõlget ning mõlemad kannavad pealkirja «Тайный агент». Lugesin neist varasemat, 1993. aasta oma, mille autoriks on Kirill Koroljov.