Lugesin seda kunagi mingist eestikeelsest käsikirjast... ühel mu tuttava tuttaval oli kaks paksu käsitsikirjutatud kaustatäit ulmejutte... enamus olid Eesti Raadio «Jututoast» linti võetud ning siis ümber kirjutatud, osad olid aga vist ka ta enda tõlked... ühes neist kaustadest oli ka käesolev Mack Reynoldsi jutt. Jutul oli küll miski teine pealkiri, kuid tegu oli just selle jutuga. Esimene kord mul autor meelde ei jäänudki, sest need kaks kaustikut pidin ma üsna lühikese ajaga läbi lugema... kuid Perestroika ajal hakati Mack Reynoldsi jutte ka vene keeles rohkem avaldama ning siis tundsin selle jutu kohe ära...
Sisu on lihtne! On kurjategija ja on ideaalne külluseühiskond. Kas kurjategija sellises ühiskonnas hakkama saab? Korrakaitseorganid arvavad igatahes, et sellises ühiskonnas kurjategijal ja kuritegudel kohta pole. Jutt ongi üks ööpäev asjaliku ja ettevõtliku seaduserikkuja elust, kes otsustab elektroonilises Utoopias suurema summa virtuaalset raha endale saada.
Lummab autori hea ettenägemisvõime, sest omajagu see meie ühiskond samasuguse panganduskeskse Utoopia poole ju liigub... ning minuarust pole Mack Reynolds antud jutus küll millegagi puusse pannud. Kuid jutt ilmus 1968. aastal! Ka kangelasest kelm on sümpaatne ning autori jutustamislaad samuti suurepärane. Hoolimata jutu sotsiaalsusest on autoril mõnusat närvi küünilisele killule ja külmale irooniale.
Hämmastav on hoopis see, et selline tore jutt polegi üheski Mack Reynoldsi autorikogus ilmunud... ainult antoloogiates! Võimalik, et sellest jutust sai küll hiljem mõne autori romaani osa – adekvaatse ülevaate saamine Mack Reynoldsi loomingust on ju piisavalt tänamatu tegevus.