Just sedasorti palavikuliselt painajalik dystoopia, millised mulle ajapikku yha vähem ja vähem meeldima on hakanud. Sealjuures kyllalt kesiselt kirjutatud. Raamatu algusel ei ole tegelikult väga vigagi. Peategelaseks on kyllalt omapärane narkomaanist suhkruvatimyyja. Kes lisaks eelmainitud omadustele ilmutab veel teatavaid maailmaparandaja tunnuseid. Maal on võimust võtnud kõikvõimas Arvuti, kes oma emissaride läbi inimesi toidab, katab ja järele vaatab, et nad ikka head lapsed oleksid. Inimesed seevastu on leebelt väljendudes mandunud. Meie peategelasele asjade selline käik ei meeldi. Tema nägemus oma panuse andmisest õõnestustegevusse on umbkaudu järgmine: ta segab oma suhkruvati sisse miskit narkotsi, siirdub esimesse ettejuhtuvasse kylla, siis kui kohalikud tollest suhkruvatist juba omadega piisavalt segamini on, peab ta maha tulise riigivastase kõne.. Misjärel läheb ja annab kylaelanikud võimudele järgmise narkotsiannuse vastu yles. Sealt edasi jääb mulje, et rohkem ideid kirjanikul eriti ei olnud. Ylejäänud neli viiendikku raamatust on (IMHO) paras soga.