Niisiis, algselt kirjutas David Fisher sarjale osa. Efekti mõttes lisas ta tagaplaanile natuke Pariisi. Selleks ajaks, kui selle osa filmimiseni jõuti, oli sari saanud populaarseks ja rikkaks. Mistõttu otsustati, et kogu selle osa võiks Pariisis teha. Kuna Fisheril polnud aega, võttis ümbertegemise ette sarja toimetaja Douglas Adams. Jättes esialgsest ideest järele väga vähe (umbes ühe naistegelase eesnime). No ja nüüd püüdis James Goss austusavaldusena taastada Adamsi varianti, mis eespool nimetatud põhjustel pole päris see, mida aastal 1979 telepurgist näha võinuks.
Adamsi stiili on selgelt tunda ja see absurdimaiguline, väga täpselt väljakaalutud lausetega stiil on mulle alati meeldinud. (Originaalis muidugi, tõlge ei vääri isegi mainimist.) Sisu pole nii väga oluline. Miski väga verejanulise rassi viimaste esindajatega kosmoselaev satub Maale, kus elu veel puudub. Uuesti startimine ebaõnnestub, ellu jääb vaid viimane jagaroth, temagi pudeneb erinevatesse ajastutesse kaheteistkümneks killuks. Ideega ehitada ajamasin, minna plahvatusele eelnenud aega ja äpardus ära hoida, hakkavad samused tosin kildu inimkonda arendama, andes neile tule, ratta ja muu vajaliku. Ajamasin hakkab juba valmis saama, aga plaani õnnestumine tähendaks inimkonna ajaloo ja võibolla ka inimkonna enda kustutamist. Nii lähebki Pariisis lahti lõbus tagaajamine, mängus on Mona Lisa seitse koopiat ja hulk omapäraseid kõrvaltegelasi. Ühtlasi on autori(te)l võimalus ehtinglaslikul moel prantslaste ja Pariisi kulul nalja heita. Muidugi laheneb kõik lõpuks õnnelikult ja Doctor Who sõidab oma sinise putkaga vastu uutele seiklustele.