(romaan aastast 1988)
Teine peategelane, detektiiv Dirk Gently magab sisse kohtumisele kliendiga. Kui ta ükskord kohale jõuab, on kliendi majas politsei, tüüp ise aga ilma peata.
Värk käib jumalate ümber, kes on põhiliselt Skandinaavia päritolu. Probleem on laias laastus sama, mis Kettamaailma jumalatel. Mida vähem neisse usutakse, seda äbarikumad nad on. Jah, nad on end tänapäeva maailma sisse seadnud, kes paremini, kes halvemini, aga ega nad siin hästi hakkama ei saa.
Ah, mis ma siin seletan. Dirk Gently lugude konks ongi selles, et neid ei saa ümber jutustada. Gently detektiivimeetod on ju holistiline - kuna kõik maailma asjad on omavahel vastastikku seotud ja mõjutavad üksteist, siis pole üldse mõtet mingi deduktsiooniga jännata, sest ükskõik, mida sa teed, kuidagi on see su uurimisega seotud ja viib lahendusele lähemale. Romaani mõttes on tulemus esmapilgul seosetu kompott, kuid iga viimne kui asi paigutub lõpuks oma kohale loos, olgu see roiskumisest elumärke andev külmkapp või poplaul, mis mängib mõrvapaigas.
Raamat ei ole naljakas selles mõttes, et loed ja röögid naerda, vaid pigem veider. Adamsi moodi veider. Samas mulle tundub, et tulemus ei ole täiuslik, see mees selle ideega võinuks tugevama tüki valmis kirjutada.
