Kuuba novelliantoloogias «Korallhobu» 1963. aastal eesti keeles ilmunud «Rännak lättele» võiks kanda ka pealkirja «Teekond üska», mis oleks mõnes mõttes natuke otsesem ja samas ka täpsem tõlge, kuna surmasuus vanainimese järjest nooremaks muutumisest ja teekonnast tagasi emaüska see lugu räägibki. Carpentieri, kes on mu jaoks alati García Márquezest huvitavam ja kuidagi veregrupilt sobivam kirjanik tundunud, jutt on klassikaline maagiline realism või siis tema enda ristitud ja defineeritud 'imepärase tõeluse' (lo real maravilloso) nimelise nähtuse esindaja, mis ongi siis Ladina-Ameerika maagilise realismi keskne kontseptsioon.
Loo alguses hakkavad ehitajad lammutama üht vana koloniaalstiilis häärberit, seda tuleb vaatama üks kummaline neegrist vanamees, kes ehitajate lahkudes ja õhtu saabudes teeb oma karguga mingi maagilise tšiki-briki liigutuse, mispeale hakkab poolenisti lammutatud maja võluväel tükkidest tagasi kokku, tervikuks muutuma, kuni saavutab oma endisaegse, ammu enne lammutuse algust kadunud hiilguse. Ka on ühel hetkel seal häärberis surivoodil vana markii Marcial de Capellanías ning tema surivoodi ääres küünlajalgades asuvad küünlad hakkavad aeglaselt kasvama ning nende vahatilgad kaduma. Aafrika juurtega nõid-vanamees oli pannud aja tagurpidi käima.
Selles kogu loo ulmelisus ka seisneb ja meie ulmefännidele ma seda kindlasti ei soovita, sest ega siin «suurt midagi ju ei juhtugi», mingeid põnevaid sündmusi ega puänteeritud lõpplahendust ju ei tule. Aga lihtsalt maagilise kirjanduse sõber saab nautida Alejo Carpentieri lummavat kirjeldus- ja sõnaseadmisoskust, kuidas ta kirjeldab algul maailma ja füüsiliste asjade ajas tagasikulgemist ja muutumist ning keskendub siis üha enam järjest nooremaks ja tervemaks muutuva don Marciali silme läbi nähtud tagurpidi elule, mis lõppeb ju paratamatult tagasi lapseks ja siis imikuks muutumisega. Kuidas tema maailmanägemine ja tajumine muutub.
Üpris meisterlik lühipala, mis paarkümmend aastat varem ilmunud esmapilgul ju sarnast teemat käsitlevast F. Scott Fitzgeraldi Benjamin Buttoni loost siiski oluliselt erineb, kuna Button sünnib vanurina ja muutub pika elu jooksul järjest nooremaks, markii de Capellaníase maailmas on aga aeg pandud tagurpidi käima.