Tim Powers

Käesoleva aasta esimestel kuudel näisid asjad muutuma hakkavat – kõigepealt komistasin Tim Powersi kahele romaanile (The Anubis Gates ja On Stranger Tides) vene wõrgus. Seejärel, juhuslikult raamatupoodi sattudes, leidsin siinvaadeldava romaani ka raamatu kujul. Noh, romaan mis sedavõrd järjekindlalt ise kätte ronib.... selline romaan tuleb läbi lugeda. Seda enam, et autor mind kah juba ammu huvitab.

Alustama peaks zhanrist! Tegu on õuduskallakuga fantaasiaga, mis lisaks muule on ka stiilipuhas piraadiromaan!!! Noh, et võtta mingi Rafael Sabatini mereröövliromaan, lisada voodoo, surematuse otsingud ja rohkelt moodsamat laadi kirjutamisvõtteid – tulemuseks ongi selline kummaline segu! Võrdlus Sabatiniga tuli seetõttu pähe, et autor ise on kah rõhutanud Rafael Sabatinit, kui mitme oma romaani inspiratsiooniallikat.

Romaani tegevusajaks XVIII sajandi teine kümme, kuid meie mõistes pisut alternatiivses maailmas. Keskne tegelane on Jack Shandy, kelle päris nimi on küll John ning ka perekonnanimi on keerulisem... kuid piraatide hulgas on ta just Jack Shandy! John/Jack sõitis laeval Uude Maailma, et osaleda mingis pärimisprotsessis. Teel ründasid laeva piraadid, John ei suutnud kah asjast kõrvale jääda ning haavas piraatide pealikku saabliga. Pealikule pakkus teda haavanud löök huvi ning pärast pisikest vaidlust jäeti John ellu...

Romaani üks liin ongi endise nukunäitleja Johni elu piraatide koka Jack Shandy`na. Teiseks liiniks on kindlasti Johni ja Beth Harwoodi vaheline armastuslugu. Elizabethi isaga tuleb mängu see kolmas liin, mis teebki antud romaanist ulmeromaani. Benjamin Harwood on Oxfordi professor, kes pärast oma naise surma on hakanud tegelema maagiaga ning keda tema otsingud on viinud Uude Maailma, kus maagiat rohkem on. Seal on ta löönud kampa Kariibi mere piraatidega, sest legendaarne piraat Must Habe teab Floridas asuvast võluallikast, mille abil saab minna teispoolsusesse.

Romaan on hoogne ning samas täidetud mõnusa mõtterägaga. Mainiks siinkohal kasvõi seda suurepärast kooripoisi sümboolikat. Ikka ja jälle tuleb tunnistada, et Tim Powers kirjutab kuradi hästi. Lugejale olulisi fakte avatakse suvalises järjekorras, samas pole raamat ka esmalugemisel üldsegi segane. Hoolimata sellisest isikukesksest tegevusest jõuab romaan lõpuks üsnagi globaalsete üldistusteni. Lühidalt võikski öelda, et seiklusterohke maagiline realism.

Tim Powers poleks Tim Powers, kui ta romaanis poleks William Ashblessi luulet, antud juhul pärineb sellelt fiktiivselt loojalt romaani üks motodest. Mulle väga meeldis Peter Nichollsi hinnang romaanile: et mitte küll ehtne steampunk, kuid siiski täidetud samasuguse alkeemilise hullumeelsusega.

Soovitan soojalt... vähemasti neile, kel pole tõrget segazhanride vastu! Ehk annab võimalikele lugejatele ka julgust teadmine, et romaan kandideeris World Fantasy Awardile ja parima välismaise raamatuna austraallaste Ditmarile ning jäi ajakirja «Locus» aastaküsitlusel parima fantaasiaromaani kategoorias teisele kohale.

Romaan on igati loetav ja põnev, kuid päris viiest jääb minu jaoks midagi puudu. Aga rasvast plussiga nelja on lugu igal juhul väärt.

Romaan käivitub kenasti ja hoogsalt. Esimene osa tegeleb marionetinäitleja ja arveametniku John Chandagnaci sattumisega piraatide hulka. Kariibidele on ta tulnud otsima oma alatut onu, kes on ta isa pettuse teel pärandusest ilma jätnud. Johnist saab aga tahtmatult piraatide kokk ja veidi hiljem juba lindprii. Liskas kohtub ta kena neiu Elizabethi ja selle hullu isa Benjamin Hurwoodi, Musthabeme ja igasugu vuudupreestritega. Selgub, et Musthabemel ja Hurwoodil on pikemat aega käsil üks kohutav nõidumine. Teises osas minnakse sellega konkreetsmaks ja kogu seltskond laekub Floridasse, kus kusagil mädasoos asub vanadest legendidest tuntud Nooreusekaev. Kolmandas osas klaaritakse peamiselt omavahelisi arveid.

Romaanis on kaks geniaalset momenti. Esiteks see stseen, kus Chandagnac satub vangi briti sõjalaevale, ja kuidas nad sealt lõpuks koos piraadikapten Davies’ega põgenevad. Selle stseeni läbimõeldus, põimitus, tegelaste motivatsioon, sündmuste- ja käitumisloogika on igast asendist hea romaani etalon. Teine geniaalsuselahvatus on seoses nõidumiseteooriga, kõik see vere ja raua maagia... Millest siinkohal ei hakkaks referaati tegama.

Paraku aga muutus asi minu jaoks umbes poole pealt üsna igavaks. Võib-olla ootasin ma “Anubis Gates” laadis pööraseid seiklusi ja mastaape, võib-olla ka pisut hoogsemat kulgu, vähem kirjeldusi purjetamisest ja merelahinguist. Eriti ei saa kiita ka intrigeeritust süzheearendamisel, mitte et see oleks väga etteaimatav, pigem selline uimane ja tuim. Nii et selle romaani väärtused jäid minul suures osas tabamata.

Sabatini kohta ei oska midagi öelda, ent Stevensoni "Aarete saar" on küll märksa parem mereröövliromaan kui käesolev. Juhtus ju siingi üht-teist, ent kõik oli kuidagi uimane, venitatud ja tuim. Ohter vuuduutsemine ei lisanud midagi meeldejäävat. Võrdlus tekkis hoopis filmi The Pirates of the Caribbean sündmustega, kusjuures film oli kõvasti parem kui "On Stranger Tides".

Ühesõnaga - nõrk. Ühtlasi on Tim Powers autorina ennast minu jaoks täiesti ammendanud ja edasist tema teoste lugemist pole lähema paari aasta jooksul ette näha. Minu jaoks jääb ta ikkagi ja ainult "The Anubis Gates autoriks.