(romaan aastast 1979)
Powers on tuntud oma isevärki fantasyte poolest ja see on just üks selliseid. Romaanis on kokku segatud igasuguseid müüte ja legende, väga detailselt ja kindla loogikaga, taustaks autentne ajalugu. Põhitelg on seotud kuningas Arthuri mütoloogiaga ja laias laastus võib öelda, et see on õllefantaasia. Mitmed Powersi romaanid on omavahel varjatud niitidega seotud. Selle romaani moto on “kelleltki” William Ashblessilt ja Fisher King ilmub ka ühes Powersi hilisemas triloogias.
Mõnes mõttes meenutab see romaan ooperit või kolmevaatuselist näidendit. Võimsad lahingustseenid vahelduvad võõrastemajas askeldamisega. Ja mõnes mõttes meenutab kogu see lugu korralikku kriminulli, kus kogu aeg lugeja silme all toimub pole päriselt see, millena näib. Aga kõik otsad seotakse lõpus kokku. Üldiselt on see romaan, mida on on üsna keeruline arvustada; üldtunnetus pole päris tavaline fantasy ega ka ajalooline/alternatiivajalooline fantasy... mingi väga eriline segu, tugeva kraadiga, nagu ka Herwesteni tume õlu. Võib-olla on Powers samasugust meetodit rakendanud Anubises, millele hiljem steam-punki stiilinimetus on külge leiutatud. Et kuidas seda õlle ja kuningas Arhuri fantasyit siis lahterdada? Renessanss-punk? Mina hindan “viiega”.
Varem loetud kirjanikest meenutab enim vast Poul Andersoni, eriti "Kolme südant ja kolme lõvi" ja "Südasuvist tormi"-tugev mütoloogiline taust ning mingi tavasõjaga üheaegselt toimuva ideelise/sümboolse võitluse temaatika. Powers on teemale aga tugeva vindi peale keeranud, mida tõestab õlleliin.
Romaanis käsitletakse veel üht huvitavat teemat-keskaegseid (siin küll juba uusaegseid, aasta ikkagi 1529) palgasõdureid landsknehte. Ja mis puutub anarhia hõngu, siis võib seda tunda ka nende, kindla lojaalsuseta seiklejate puhul, kes täidavad küll ülemuste käske, ent valivad ise, kus ning kellega sõdida.
Liigitaksin romaani ajalooliseks fantasyks. Ning ehkki õlleteemaline, kõlbab ta ka karsklasele lugeda.