Mees räägib oma elu episoodidest: lapsepõlvest, õest, tolle mehest, gaasiplahvatusest, mis ta maja rusudeks muutis. Kiretu jutustamisstiil annab kõigele erilise irreaalse varjundi, otsekui näeks toimuvat läbi loori või udu. Kõneleja nagu polekski oma eluga seotud. Nukker meeleolu ja ängistus maailma ning asjade kaduvuse üle. Läheb veidike aega enne, kui saame aru, et toimuvad mingid ajaparadoksid, mees helistab iseendale tulevikust, lapsepõlvekodus eksisteerivad aeg-ajalt kõrvuti mitu aega. Ehkki ajaparadoksid peaks olema selle loo point, jääb ta meelde - kui jääb - rohkem sellise melanhoolse miljöö ja kadunud noorust tagaigatseva sentimendi tõttu. Veidi üle keskmise jutt.