"Neljas tiib" on noortele suunatud romantika/fantaasiaromaan. Tegevus toimub Navarra kuningriigis, mis on aastasadu sõdinud kõrvalasuva Poromieli kuningriigiga, abiks võlukunst ja loheratsanikud (Poromieli poolel täidavad lohede aset greifid). Peategelane Violet Sorrengail on seni oma lapsepõlve veetnud kirjutajaks õppides, kuid kindralist ema käsul peab ta nüüd astuma sõjakooli - ning mitte tavalisse, vaid sinna, kus koolitatakse loheratsanikke. Väikest kasvu ja füüsiliselt haprale Violetile on see aga peaaegu nagu surmaotsus.
Sest loheratsanike koolis on kogu treening ja väljaõpe eluohtlik, seda isegi enne, kui lohed mängu tulevad. Samuti on seal rivaalide tapmine täiesti aktsepteeritud (teatud väikeste piirangutega). Seetõttu on eriti halb, et koolis on palju õpilasi lõunaprovintsist, kus Violeti ema juhtimisel aastaid tagasi suur mäss maha suruti (ja mässujuhid hukati). Eriti ohtlik tundub selliste hulgas olevat noormees nimega Xaden Riorson, kes on juba mitu aastat õppinud, ratsutab võimsa lohega ning on kadettide hierarhias kõrgel positsioonil.
Ma pean ütlema, et suures osas olen ma viimaste aastate "fantaasiaromantika" laine endast täiesti mööda lasknud - mitte sellepärast, et ma põhimõtteliselt sellist asja ei loeks, aga pigem seetõttu, et igasuguste trendide laine kipub endaga kaasas kandma suurt hulka parajat jama. Mõistlikum tundub mulle umbes 10 aastat oodata ning siis läbi vaadata need üks või kaks asja, mis pärast olude settimist järele on jäänud. Kuid kuna võimalus tekkis, siis miks mitte vaadata midagi, mis on juba praegu parajalt kõmu põhjustanud.
Natuke ette rutates võiks öelda, et kõmu ei ole tegelikult õigustatud, kuid teisest küljest ei müüda noortele siin ka "Videviku"-sarja laadset jama, seega on igal asjal oma positiivne külg. Autori poolt on tunda, et ta on püüdnud lihtsalt žanri piirides ühte normaalset lugu kirjutada ja mingis osas on see tal ka välja tulnud. Mind lihtsalt jäid häirima need kohad, kus loo tükid enam kokku ei läinud - ja siis võib rääkida veel natuke tervikust ka.
Mind natuke häiris see loheratsanike kooli arutu vägivaldsus. Idee, et "lohesid on vähem kui vabatahtlikke" muidugi toetab seda natuke, aga selline mõttetu inimmaterjali raiskamine ei läheks üheski sõjaväes läbi. Lisaks, kui koolis on käsitsivõitluse duellid poiste ja tüdrukute vahel lubatud ja selle käigus vastaste tapmine/sandistamine samuti, siis on tegemist suurepärase viisiga teha koolist mõne kuuga koht, kus ei ole enam ühtegi tüdrukut. Mulle tundub, et autor tahtis vägivalda, aga ei teadnud lihtsalt kuidas seda vähegi mõistlikult või usutavalt teha.
Mulle iseenesest meeldis idee, et Violet on füüsiliselt väike ja nõrk ning peab seetõttu vastaseid üle kavaldama. Paar korda autor seda isegi kasutas (mürgitamine, see trikk kadalipuga), aga seejärel läks see kuidagi meelest ära ning umbes esimese kolmandiku järel ei olnud sellest mõttest enam midagi järel, mis oli paras pettumus.
Kui positiivsest rääkida, siis mulle meeldis, et selle loo "paha poiss" oli tegelikult salaja hoopis õilis rüütel. Veel oli meeldiv see, et hoolimata kaanetekstist ei olnud siin seksiga üle soolatud (kõigi nende lehekülgede peale tulebki ainult paar episoodi) ning selle kirjeldused olid küll detailsed, aga mitte piinlikud või tobedad. Eraldi tahaks veel kiita tõlkijat, kes oli loheratsanike kooli väljenditega pisut vaeva näinud (nii kadalipp kui ka rehepeks olid andekad leiud).
Suures plaanis aga on tervikut kokku raske soovitada. Iseenesest ei ole siin midagi halvasti või pahasti, kui ainult toimetaja oleks näiteks õigel hetkel soovitanud selle kõik umbes 250 leheküljele ümber kirjutada, et sellest üks hoogne (ja romantiline) seiklus teha. Praeguse mahu juures aga hakkavad kõik puudused üsna teravalt silma. Loheratsanikest võiks pigem lugeda Anne McCaffrey sarja. Või sõjaväetreeningu vägivaldsusest Robert A. Heinleini "Tähesõdalaste" käsitluses. Või nõrgast ja haprast peategelasest Lois McMaster Bujoldi loodud Miles Vorkosigani näitel. Või...
Hinnang: 4/10
Sest loheratsanike koolis on kogu treening ja väljaõpe eluohtlik, seda isegi enne, kui lohed mängu tulevad. Samuti on seal rivaalide tapmine täiesti aktsepteeritud (teatud väikeste piirangutega). Seetõttu on eriti halb, et koolis on palju õpilasi lõunaprovintsist, kus Violeti ema juhtimisel aastaid tagasi suur mäss maha suruti (ja mässujuhid hukati). Eriti ohtlik tundub selliste hulgas olevat noormees nimega Xaden Riorson, kes on juba mitu aastat õppinud, ratsutab võimsa lohega ning on kadettide hierarhias kõrgel positsioonil.
Ma pean ütlema, et suures osas olen ma viimaste aastate "fantaasiaromantika" laine endast täiesti mööda lasknud - mitte sellepärast, et ma põhimõtteliselt sellist asja ei loeks, aga pigem seetõttu, et igasuguste trendide laine kipub endaga kaasas kandma suurt hulka parajat jama. Mõistlikum tundub mulle umbes 10 aastat oodata ning siis läbi vaadata need üks või kaks asja, mis pärast olude settimist järele on jäänud. Kuid kuna võimalus tekkis, siis miks mitte vaadata midagi, mis on juba praegu parajalt kõmu põhjustanud.
Natuke ette rutates võiks öelda, et kõmu ei ole tegelikult õigustatud, kuid teisest küljest ei müüda noortele siin ka "Videviku"-sarja laadset jama, seega on igal asjal oma positiivne külg. Autori poolt on tunda, et ta on püüdnud lihtsalt žanri piirides ühte normaalset lugu kirjutada ja mingis osas on see tal ka välja tulnud. Mind lihtsalt jäid häirima need kohad, kus loo tükid enam kokku ei läinud - ja siis võib rääkida veel natuke tervikust ka.
Mind natuke häiris see loheratsanike kooli arutu vägivaldsus. Idee, et "lohesid on vähem kui vabatahtlikke" muidugi toetab seda natuke, aga selline mõttetu inimmaterjali raiskamine ei läheks üheski sõjaväes läbi. Lisaks, kui koolis on käsitsivõitluse duellid poiste ja tüdrukute vahel lubatud ja selle käigus vastaste tapmine/sandistamine samuti, siis on tegemist suurepärase viisiga teha koolist mõne kuuga koht, kus ei ole enam ühtegi tüdrukut. Mulle tundub, et autor tahtis vägivalda, aga ei teadnud lihtsalt kuidas seda vähegi mõistlikult või usutavalt teha.
Mulle iseenesest meeldis idee, et Violet on füüsiliselt väike ja nõrk ning peab seetõttu vastaseid üle kavaldama. Paar korda autor seda isegi kasutas (mürgitamine, see trikk kadalipuga), aga seejärel läks see kuidagi meelest ära ning umbes esimese kolmandiku järel ei olnud sellest mõttest enam midagi järel, mis oli paras pettumus.
Kui positiivsest rääkida, siis mulle meeldis, et selle loo "paha poiss" oli tegelikult salaja hoopis õilis rüütel. Veel oli meeldiv see, et hoolimata kaanetekstist ei olnud siin seksiga üle soolatud (kõigi nende lehekülgede peale tulebki ainult paar episoodi) ning selle kirjeldused olid küll detailsed, aga mitte piinlikud või tobedad. Eraldi tahaks veel kiita tõlkijat, kes oli loheratsanike kooli väljenditega pisut vaeva näinud (nii kadalipp kui ka rehepeks olid andekad leiud).
Suures plaanis aga on tervikut kokku raske soovitada. Iseenesest ei ole siin midagi halvasti või pahasti, kui ainult toimetaja oleks näiteks õigel hetkel soovitanud selle kõik umbes 250 leheküljele ümber kirjutada, et sellest üks hoogne (ja romantiline) seiklus teha. Praeguse mahu juures aga hakkavad kõik puudused üsna teravalt silma. Loheratsanikest võiks pigem lugeda Anne McCaffrey sarja. Või sõjaväetreeningu vägivaldsusest Robert A. Heinleini "Tähesõdalaste" käsitluses. Või nõrgast ja haprast peategelasest Lois McMaster Bujoldi loodud Miles Vorkosigani näitel. Või...
Hinnang: 4/10