Ellen Datlow' koostatud antoloogiasarja The Best Horror of the Year 14. osa (2022) sissejuhatuses ütleb koostaja, et käesolevas raamatus ilmunud lugudest on 9 juttu USAs, 6 UK-s, 3 Kanadas, 1 Uus-Meremaal, üks põhja-Iirimaal, üks Austraalias üks Saksamaal ja 1 Eestis elavalt autorilt. Väike guugeldamine sunnib arvama, et Eestis elab Gerard McKeown, kelle kodulehel on öeldud, et tegu on iiri kirjanikuga, kes "spends his time between London, England and Tallinn, Estonia". Tema nimi ja looming on mulle seni tundmata. Jutt ei ole mitte Eesti, vaid Iiri teemal ja on algselt ilmunud antoloogias The Black Dreams: Strange Stories from Northern Ireland.
Poiss sõidab jalgrattaga Põhja-Iirimaal maakohas maanteel, tal on koduni veel palju miile. Talle jõuab tagant järele mudane auto, mille juht avab akna ja küsib esiteks teed Ballymenasse. Poiss juhatab, aga sellega asi ei piirdu. Järgmine küsimus tuleb kellegi tuntud inimese kohta samast asulast. Siis veel küsimusi, nagu mälumäng. Auto sõidab aeglaselt poisi kõrval, päikeseprillides karvane juht meenutab hipit. Tagaistmel on veel keegi, keda poiss ei näe. Küsimused muutuvad tungivamaks, ent need puudutavad valdavalt kohalikku piirkonda, poliitikat ja sporti. Poiss kaalub ratta hülgamist või muul moel põgenemist, ent tema liigutused nähakse läbi. Teda hoiatatakse ähvarduse abil. Poolkobamisi vastab ta kõigile küsimustele õigesti, mispeale juht ütleb, et tal vedas, kümnest kümme. Võõras on kummaline, ta sõidab kogu aeg nii, et teele ei vaata - pilk on ainitiselt poisi näol. Auto annab gaasi ja poiss oksendab hirmust. Tasapisdi edasi liikudes kuuleb ta kaugemal eespool tulirelva laske. Ta jõuab teekraavis lebava surmaagoonias vanema naiseni, kellel ei vedanud...
Sugestiivsel hirmutundel põhineval jutul on muidugi lühema loo puhul nii vajalik puänt. Tahtmise korral saab "The Quizmasters'it" näha nii ulmelises kui ka mitteulmelises võtmes.
Poiss sõidab jalgrattaga Põhja-Iirimaal maakohas maanteel, tal on koduni veel palju miile. Talle jõuab tagant järele mudane auto, mille juht avab akna ja küsib esiteks teed Ballymenasse. Poiss juhatab, aga sellega asi ei piirdu. Järgmine küsimus tuleb kellegi tuntud inimese kohta samast asulast. Siis veel küsimusi, nagu mälumäng. Auto sõidab aeglaselt poisi kõrval, päikeseprillides karvane juht meenutab hipit. Tagaistmel on veel keegi, keda poiss ei näe. Küsimused muutuvad tungivamaks, ent need puudutavad valdavalt kohalikku piirkonda, poliitikat ja sporti. Poiss kaalub ratta hülgamist või muul moel põgenemist, ent tema liigutused nähakse läbi. Teda hoiatatakse ähvarduse abil. Poolkobamisi vastab ta kõigile küsimustele õigesti, mispeale juht ütleb, et tal vedas, kümnest kümme. Võõras on kummaline, ta sõidab kogu aeg nii, et teele ei vaata - pilk on ainitiselt poisi näol. Auto annab gaasi ja poiss oksendab hirmust. Tasapisdi edasi liikudes kuuleb ta kaugemal eespool tulirelva laske. Ta jõuab teekraavis lebava surmaagoonias vanema naiseni, kellel ei vedanud...
Sugestiivsel hirmutundel põhineval jutul on muidugi lühema loo puhul nii vajalik puänt. Tahtmise korral saab "The Quizmasters'it" näha nii ulmelises kui ka mitteulmelises võtmes.