Mymile(kes ei soovi oma uuest kallimast loobuda) tulevad appi inkarnatsioonid, kes pakuvad talle Marsi kohta. Sõja Inkarnatsioon võib elada teoreetiliselt igavesti, ent peab kohast loobuma niipea, kui maailmas mingil hetkel ei toimu enam ühtki sõda. Purgatooriumis võib Mym jääda elama koos Maharastra printsessiga. Mõistagi võtab Mym pakkumise vastu.
Sõdu inspekteerides sooritab Mym kõiksugu vägitegusid-küüditab Saddam Husseini Iraani lapssõdurite relvatorude ette, takistab Ladina-Ameerika geriljadel vangistatud valitsusvägede sõdurite zombideks muutmist, Põhja-Iiri mässulistel vaid protestante tapva bakterrelva väljaarendamist ja Etioopia kommunistlikul re˛iimil ajarelva kasutamist mässuliste vastu. Mõistagi piinustab Mymi Saatan-ent põrguga ta teda ähvardada ei saa, kuna hinduna soovib Mym Paradiisi asemel nirvaanat. Romaani lõppvaatus keskendubki järjekordsele vastasseisule Saatanaga.
Kuidas seda romaani siis iseloomustada? Suurtähti mittetundvatele võidunud "kirjandusspetsidele" ta kahtlemata ei meeldiks, kuna on kirjutatud laduses ja normaalses stiilis ning pole mingi postmodernistlik jura. Ehkki ma ise sarnase puude all ei kannata, pean mainima, et inkarnatsioonide-sarja ühetaolisus hakkab juba veidi ära tüütama. Iga osa lõpeb täpselt samamoodi. Okei, ma ei räägi ülestõusust Põrgus-sellest, kuidas sattusid sinna amatsoonid või kuidas rünnaku alla sattunud Mymil oli kohe käepärast relvariiul-selle sü˛eeliini kiire areng oli hiljem mõistlikult põhjendatud. Lihtsalt ära hakkab tüütama see pidev Saatana( kes kurjuse kehastuse kohta on ikka haruldane tumba, tegelikult päris mõnus mehike) lollitamine. See pole enam kirjandus, vaid masstootmine!