Tseremoonia ise näeb välja nii:üleni musta riietatud Niobe ronib vanasse purjepaati, mis seilab kolled˛i kõrval asuvale järvele. Seal pannakse paat põlema...ja Surm saabub leekidest haaratud paadile ning päästab Niobe. Ei tema ega ükski teine inkarnatsioon suuda keerulistel põhjustel Cedricut päästa, nii et vaene noormees surebki. Peagi aga selgub, et Cedricu mõrva taga polnud ahned kapitalistid( kelle katsete vastu tema kodupiirkonna soid kuivendada oli noormees võidelnud) , vaid hoopis Saatan ise ja mõrva sihtmärgiks oli olnud hoopis Niobe, kes ennustuste kohaselt pidi Vanapahale tulevikus suurt tüli tekitama. Niobe otsustab mehe eest kätte maksta, ja jätnud väikese poja sugulaste kasvatada, hakkab Saatuse Inkarnatsiooni nooremaks aspektiks Clothoks...
Sari hakkab pikapeale tüütuks minema. Cedricu ja Niobe romanss alguses oli ju armas, ent ülejäänud romaan koosneb suhteliselt lõputust venitamisest ja mõttetust rahmeldamisest. Häid kilde leidub, ent neid on vähe. Peaks veel mainima, et Niobe on Anthonyl paremini õnnestunud, kui sarja varasemad naiskarakterid.