Piers Anthony

Antud teos Xanth-i väga pika seeria algus. Xanth on üks poolsaar, kus igal inimesel on oma maagiline talent (anne). Kogu elu keskkond on läbi põimunud maagiaga. Xanthi ümbriteseb aga tavaline maailm, kus pole maagiast midagi kuudlud , kuid kust pärit inimesed aeg ajalt Xanthi vallutusretki korraldasid.

Ühena vähestest paistab maagilisest andest olevat ilma jäänud noormees nimega Bink. Xanthi seadused aga ütlevad, et kui inimeses ei ole avaldunud maagiline anne enne tema 21. sünnipäeva peab ta Xanthist igaveseks lahkuma. Ei jäägi Binkil muud üle, kui võtta ette teekond hea võlur Humphrey juurde, kelle andeks on informatsiooni leidmine, et teada saada, kas tal on mingi anne või mitte. Kuid võluri juures Binki seiklused veel ei lõppe.

See raamat on väga lahe questikas. Tegemist on humoristliku fantasyga , mis ei jõua oma absurdsuses siiski Pratcheti tasemele. Võrdlame ma neid kahte autorit omavahel siiski ei hakkaks, mõlemal on oma stiil ja metoodika. Soovitav kirjandus neile, kesllele meeldib selline kergem, humoorikas fantasy.

Tegelikult olen ma natuke segaduses... kas ma peaksin nüüd KÕIK Xanthi lood ära hindama, sest see on ainus kaasaegne sari peale Asimovi oma, mille olen täielikult läbi lugenud. Vist ei viitsi.

Xanth on ideaalne koht, kuhu põgeneda, kui oma elu on kõike muud kui maagiline. Lugesin seda raamatut siis, kui mu esimene naine oli just ära läinud, korterist olin välja tõstetud, tööd ei olnud, midagi ei olnud. Rahast rääkimata. Ja ma ei teadnud üldse, mida ma tegema hakkan, kas minus üldse midagi on. See oli u. 7 aastat tagasi. 1994 siis. Üks sõber andis peavarju. Ja tal oli riiul täis Anthony raamatuid (tahtsin kirjutada TEOSEID, aga käsi ei tõusnud). Lugesin, naersin, põgenesin, nautisin. Seda lugu olen hiljem veel lugenud. Sama hea.

Ahjaa, raamat "Castle Roogna" mis on ka Xanthi sarjast, on eestiga seotud. Nimi Roogna on pandud ühe fänni järgi, kes Anthonyle eestist kirjutas.

Kirjaniku metoodikast veel: tegu on natuke olmefanatasyga. St raamatutes tegeletakse erinevate probleemidega, mis ühel tavalisel ameerika perel ette tulevad: laste kasvatamine jms. Aga see ei ole paha. Lisaks on autori sõnamängud tõeliselt naljakad.

Poiss loodab leida oma probleemile lahenduse minnes aastaks teenima võimsa hea võluri juurde, kes täidab inimeste soove, kui need on vastutasuks nõus aasta tema juures teenima.

Algab rännak, mis paneb poissi lugematul hulgal katsete ette ja kujundavad tema maailmatunnetust ja väärtusi. Saame kokku hea võluri, pagendatud kurja võluri, hirmus ilusa tüdruku, hirmus koleda tüdruku, ahvatleva naisvõluri ja sadat sorti maagiliste taimede, loomade ja lindudega, nagu ikka questidel.

Xanthi maailm on humoorikas, aga raamat ise ei ole Pratchetti tüüpi naljaraamat, kuigi ma seda kaanekujunduse, kunagi mängitud arvutimängu ja napi eelinfo põhjal ootasin. On hoopis noorteromaan, kus nooruk peab juurdlema igasuguste inimlike ja igavlike probleemide, et lõpuks targemana koju tagasi jõuda. See muutis raamatu küll ühtpidi naiivseks, aga teisalt oli nagu värskendav tuulehoog tänapäeva naljafantasyte vahel, sest tegelased ei visanud punnitatud kilde, vaid võtsid oma elavikku tõsiselt.