Armastatud rumeenia kirjaniku Mircea Eliade jutustus doktor Honigbergerist ja härra Zerlendist on kirjutatud enam vähem konservatiivse õudusjuttu formaadis. Bikarest, 1934. Minajutustaja, keda teatakse kui oriendihuvilist humanitaari, saab kirja ühel naiselt. Too palub teda läbi vaatama tema surnud mehest maha jäänud raamatukogu ja märkmeid. Raamatukogu koosneb pöörasest hulgast Oriendi, eriti India teemalistest kirjandusest, mis teeks au igale antikvariaadile. Esikohal on joogat, levitatsiooni, alkeemiat ja muud okultistlikku ning trastsendentaalset puudutav. Märkmetest on olulisemal kohal kellegi dr Honigbergeri elu ja tööd käsitlevad ülestähendused. Honigberger oli süvenenud joogasse ning muudesse teadvuse ja keha seisundit muutvatesse praktikatesse ning kadunuke oli püüdnud ilmselt Honigbergeri katseid järele teha. Ühel hetkel saab minajutustaja teada, et kadunuke ei ole tingimata surnud, vaid jäänud lihtsalt ühel hetkel kadunuks - läks õhtul voodisse ja hommikul ei olnud. Tema lesk püüab aga ilmselt teada saada, mis tema mehega juhtus.
Tekstis on palju samskritikeelseid termineid, mida loo lõpus on selgitatud. Lugu võiks saada ka maksimumhinde, kui pole ebavajalikult üle keertaud topeltpuänti.
Tekstis on palju samskritikeelseid termineid, mida loo lõpus on selgitatud. Lugu võiks saada ka maksimumhinde, kui pole ebavajalikult üle keertaud topeltpuänti.