On tõeliselt tore, et selline tasemel õuduk on eesti keelde ja väärikate kaante vahele saanud. Lugemiselamus on Blackstone puhul garanteeritud, õudusvõtted on väga mitmekesised ja arvestatavalt meisterlikud, alates võigastest vägivallakirjeldustest, jätkates salakavalate ja hästi väljamängitud tyypiliste trikkidega a la: "väike laps kui kurjuse kehastus", "usuhullust ema" ja "kurjast vaimust vaevatud abikaasa" ning "hull teadlane", lõpetades paraja annuse musta mystikaga. Idee järgmine: väikese Blackstone linna mahalammutamisele määratud vanas vaimuhaiglas pesitseb Keegi, kes saadab linnakodanikele vaimuhaiglaga seotud kingitusi: hullu naise tikitud taskuräti ühele ta sugulasele, ennast ärapõletanud tydruku välgumihkli tema õele ja nii edasi. Kingituse saaja hakkab käituma kui kurjast vaimust vaevatu, ning linna haarab tapatööde laine, millega nii või teisiti on seotud kõik linna peamised perekonnad. Hiljem hakkab selguma, et kurja juureks võib olla yks vaimuhaigla pea-arste, kes kurja geeniusena asutuse tõeliseks hirmumajaks muutis ja hulludega oma suva järgi ringi käis. Mis mulle ehk veidi vastukarva oli, oli yks lõpustseen, kus habemenuga "kõigest millimeeter enne" peategelanna kaelasooni pidama sai. Seokesed mäkaiverlikud viimase sekundi õnnelikud lõpetused muudavad ka muidu väga väärikaid lugusid väheke kommertslikumaks kui tingimata peaks, aga see on muidugi maitseasi. Kiita tahaks veel Sauli hääd psyhholoogiatunnetust - selles suhtes saab tema ja Kingi vahel vaba käega paralleeli tõmmata. Mõlemad oskavad inimese hingesoppidest need tumedamad paigad yles otsida ja neid siis loo käigus tasapisi võimendada, nii et lugeja isegi päriselt aru ei saa, kustmaalt yletati see piir, mis lahutab enamvähem normaalset käitumist millestki täiesti ebasotsiaalsest ;)