(kogumik aastast 2025)
Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et püüan fantaasikirjandust vältida, pea üldse ei loe fantasytelliseid, kuid science fantasy meeldib. Ja teiseks: seesinase kogumiku esimesed lehed köitsid mind selle raamatu külge, eelkõige ilusa keelega.
Üks neist lugudest küündis minu maitse-eelistuses selgelt teistest kõrgemale – Vikatimees. Eks üheks põhjuseks võis olla see, et tavamaailm oli kuidagi orgaaniliselt põimitud üleloomulikuga, fantasyga. Kes on otsinud ühiseid jooni Maarit Leijoni lugudest, Reetta Vuokko-Syrjaneni Mida tegime klassimatkal, Djatšenkote Kohtunikust jne, see märkab, et tegevus toimub alati meie maailmas, mis on natuke nihkes või kuhu on sisse toodud mingi üksik ulmeline element. Aga maailm on äratuntavalt meie oma.
Eelnev aga ei tähenda, et muid viieväärseid jutte poleks teistsuguse maailmaloomega olnud. Neid oli koguni kolm:
1. Neimaristsed mõjus neist kolmest kõige tugevamini. Ebaõiglus ja reetmine sigitavad õiglast kättemaksu. Siin nägin seda selgelt ja olin rahul! Ehkki tulilohelik ja sellega seonduv oli mulle liig, aga olgu seekord ...
2. Igaviku väravale on kaasahaarav rännak tsooni ehk Rüvetatud maale. Meeldis, et kvestist osavõtjad olid kvestenid. Hästi oli kujutatud nii Magenhari, Hauka kui ka Narda tegelaskujusid.
3. Mis ei tapa, teeb tugevaks. Maailmaloome oli siin mu meele järele. Tegevuskohaks meie maailm ja tegevusajaks ehk pool sajandit tulevikus.
Järgnev triaad (kolm juttu) meeldisid, kuid hindamine tekitas raskusi: kas 4+ või 5-. Need oleksid Leidlaps. Hateri lugu, Elekter meie vahel ja Slougbury avantüür. Ülejäänud neljast kõnetasid mind kõige vähem Seitse saavad äratatud ja Mõõgad ristatud – igaveseks!. Kuid ka need kaks on head, minu skaalal 4-.
Kokkuvõttes: Nüüd augustis teine loetud eesti ulme kogumik ja ikka märgatavalt tugevam kui Veskimehe Inimesed, jumalad ja deemonid. Kui tunnete mõnu kaunis keeles kirjutatud ulmest, siis see on just õige raamat!
