"Hand of Glory" on teine ja viimane raamat sarjast "The Sweeking Sword" või "Seppius", nagu selle mõõgataolise hingestatud pistoda teine nimi on.
Aasta on 1558. Praeguse Saksamaa alal elab filosoof ja alkeemik Reinhard von Rauchzamp, Eestis sündinud ja elanud, aga palju maailma näinud mees. Veendunud kristlasena usub ta, et lähenemas on maailmalõpu, Viimase Võitluse aeg ja ta püüab anda võitu oma panuse. Ta otsib Tarkade Kivi ja teeb okultistlikke katseid, püüdes abi saada ka välja kutsutud deemonitelt. Ta on kuulnud Otsivast Mõõgast, mis Euroopas veretöid teeb, ja arvab, et see on seotud ühe deemoni, Nimetu Printsiga. Tal on vaja see mõõk enda kasutusse saada. Romaani alguses palkab ta inglise päritolu Willi endale assistendiks. Willi võiks lugeda selle raamatu peategelaseks.
Kirjaniku pilk liigub Liivimaale, kus Otsiv Mõõk (Seppius) on parajasti ühe talumehe Lauri käes. Kui Reinhard saab teada, et mõõk asub Liivimaal, läheb ta koos Willi ja muu kaaskonnaga sünnimaale, Pagedi saarele. (Pagedi saare asukoht ja suurus vastavad enam-vähem Osmussaare omadele.) Eesti territooriumil käib aga Liivi sõda, mis raskendab alkeemiku okultistlikke plaane. Põhimureks osutub aga tema ekslik arusaam mõõga olemuse kohta. Tema meelest on tal tegu deemoniga, keda tal oleks võimalik endale allutada. Tegelikult on Seppius aga neoliitikumi aegse küttide hõimu šamaani hing, kes maksab kätte põllupidajatest naaberhõimule ja tolle järeltulijatele. Teda endale allutada pole lihtsalt võimalik.
Tihe ja sündmusterohke lugu keerleb Liivi sõja poliitilises virrvarris ja ilmselt ei suuda ingliskeelne lugeja kõigele pihta saada. Rohkesti on eestikeelseid sõnu, mis võõrsõnadena on kursiivkirjas, enamasti koos selgitusega. Näib, et autor on end tolleaegsete sündmustega põhjalikult kurssi viinud. Kogu lugu läbib punase joonena äärmuskonservatiivse šamaani mantra, et Omad on hakanud mõtlema nagu Teised, et endiselt tuleb elada loomi küttides, mitte põldu harides, et Omad on unustanud õiged kombed ja sellegi, et midagi üldse oli, mida tuleb meeles pidada.
Suurt vaimustust see romaan ei tekita, lihtsalt huvitav maamärk Eesti autorite ulmeloomingus Philadelphias elanud kirjanikult (kelle isa oli samanimeline tõlkija). Võib-olla pakuvad Kangilaski kaks raamatut siiski huvi mõnele Eesti kirjastusele...
Aasta on 1558. Praeguse Saksamaa alal elab filosoof ja alkeemik Reinhard von Rauchzamp, Eestis sündinud ja elanud, aga palju maailma näinud mees. Veendunud kristlasena usub ta, et lähenemas on maailmalõpu, Viimase Võitluse aeg ja ta püüab anda võitu oma panuse. Ta otsib Tarkade Kivi ja teeb okultistlikke katseid, püüdes abi saada ka välja kutsutud deemonitelt. Ta on kuulnud Otsivast Mõõgast, mis Euroopas veretöid teeb, ja arvab, et see on seotud ühe deemoni, Nimetu Printsiga. Tal on vaja see mõõk enda kasutusse saada. Romaani alguses palkab ta inglise päritolu Willi endale assistendiks. Willi võiks lugeda selle raamatu peategelaseks.
Kirjaniku pilk liigub Liivimaale, kus Otsiv Mõõk (Seppius) on parajasti ühe talumehe Lauri käes. Kui Reinhard saab teada, et mõõk asub Liivimaal, läheb ta koos Willi ja muu kaaskonnaga sünnimaale, Pagedi saarele. (Pagedi saare asukoht ja suurus vastavad enam-vähem Osmussaare omadele.) Eesti territooriumil käib aga Liivi sõda, mis raskendab alkeemiku okultistlikke plaane. Põhimureks osutub aga tema ekslik arusaam mõõga olemuse kohta. Tema meelest on tal tegu deemoniga, keda tal oleks võimalik endale allutada. Tegelikult on Seppius aga neoliitikumi aegse küttide hõimu šamaani hing, kes maksab kätte põllupidajatest naaberhõimule ja tolle järeltulijatele. Teda endale allutada pole lihtsalt võimalik.
Tihe ja sündmusterohke lugu keerleb Liivi sõja poliitilises virrvarris ja ilmselt ei suuda ingliskeelne lugeja kõigele pihta saada. Rohkesti on eestikeelseid sõnu, mis võõrsõnadena on kursiivkirjas, enamasti koos selgitusega. Näib, et autor on end tolleaegsete sündmustega põhjalikult kurssi viinud. Kogu lugu läbib punase joonena äärmuskonservatiivse šamaani mantra, et Omad on hakanud mõtlema nagu Teised, et endiselt tuleb elada loomi küttides, mitte põldu harides, et Omad on unustanud õiged kombed ja sellegi, et midagi üldse oli, mida tuleb meeles pidada.
Suurt vaimustust see romaan ei tekita, lihtsalt huvitav maamärk Eesti autorite ulmeloomingus Philadelphias elanud kirjanikult (kelle isa oli samanimeline tõlkija). Võib-olla pakuvad Kangilaski kaks raamatut siiski huvi mõnele Eesti kirjastusele...