Armastatud Eesti ulmekirjaniku Jaan Kangilaski romaan "The Seeking Sword" ilmud Ballantine Booksi Fantasy alamsarjas. Eks seda tulebki ilmselt žanriliselt niimoodi liigitada, aga õnneks ei ole see nii reljeefne sword and sorcery, nagu pealkirja järgi võiks otsustada. Tegevus toimub 1970-ndate algul USAs ja pealkirjas nimetatud mõek ei olegi päris mõek, vaid hoopis suuremat sorti nuga.
Peategelane on nooremapoolne vabakutseline kirjanik George Quinterus (rõhk teisel silbil), kes otsib ideid suuremaks läbilöögiks kirjanduspõllul. Ent tema tähelepanu on pikemat aega keskendunud hoopis kummalisele mõrvade seeriale, mis näivad olevat toime pandud ühe ja sama iidsena tunduva noaga. Tal on neid juhtumeid juba üle 60 ja esimesed on toimunud 19. sajandi esimeses pooles. Need surnuks pussitamised näivad täiesti ebaratsionaalsed: tapjal ei ole mingit nähtavat motiivi, kuigi vahel võivad ohver ja kurjategija olla tuttavad. Tapjal paistab tekkivat enne mõrva ajutine või püsiv vaimutegevuse häire, ta ei pruugi mõrva mäletadagi. Tavaliselt on ta tehtu üle uhke, aga seletada ei oska. Räägib sellest, et ta kustutas leegi, mitte ei tapnud inimest, ja et seda soovis keegi või miski "seppiyeh". Asja süvenenud kirjanik ei või olla täiesti kindel, et tegu on sama noaga, sest alati pole noa kirjeldust võimalik dokumentidest leida. Nuga nimetatakse mõnikord Otsivaks Mõõgaks. Osa tapmisi on toimunud Euroopas, kõik ohvrid on mehed ja sageli saksa või skandinaavia perekonnanimega.
Quinterus kaalub igasugu võimalusi, aga sõelale jääb üks üldine veendumus: tegu on millegi üleloomulikuga - kas needuse, mõtte jõul tegutsema pandud inimestega vms. Ta uurib vanu Saksa ja Skandinaavia kroonikaid, tsiteeritud on "Kalevalat" ja "Kalevipoega" (lk 126). Eestist on juttu ka seoses Dorpatis ilmunud ajakirjaga Inland (lk 102) ja briti kaupmehe James Colegrove'i raamatuga (ilmunud 1844), kus too räägib mh oma reisist Eestisse (Pernausse).
Kirjaniku akadeemiline huvi (aga ka soov tapmiste seeria lõpetada) muutub väga isiklikuks siis, kui ta saab kuriteorelva politsei hoidlast ühe füüsiku juurde uurimisele viia. "Mõõga" järjekordne veretöö toimub juba ta enda silme all, kui juuresviibinud mees tapab suvaliselt teadlase. Seejärel tuuakse nuga öösel talle koju ja algab telepaatiline side iidses noas peituva šamaaniga. Tuleb pikk ekskurss ajalukku, kust selgub, et ca 2500 enne Kristust oli kusagil Läänemere ääres verine konflikt kahe neoliitikumi-aegse hõimu vahel. Peaaegu viimseni tapetud hõimu A šamaan suutis end üleloomulikul teel valmistatud noa sisse viia ja alustada pikka kättemaksuaktsiooni, kus hõimu A järeltulijad peavad tapma selle noaga kõik hõimu B järeltulijad.
Quinterus on raskes olukorras, sest ta ei tea, kuidas asjale piiri panna - nuga on põhimõtteliselt hävimatu ja selles elav šamaani hing väga kangekaelne. Lisaks ootab ta naine last ja Seppius ennustab, et sündivast poisist saab samuti kättemaksja.
Lugu on keeruline ja veniv, 350 lehekülge on selle jaoks kaugelt liiga palju. Nii et 4 kahe miinusega. Kangilaski kirjutas samas sarjast veel teise raamatu "Hands of Glory", mille tegevus toimub Liivi sõja aegsel Eestimaal ja mis sisaldab ka Eesti tolleaegset kaarti.
Peategelane on nooremapoolne vabakutseline kirjanik George Quinterus (rõhk teisel silbil), kes otsib ideid suuremaks läbilöögiks kirjanduspõllul. Ent tema tähelepanu on pikemat aega keskendunud hoopis kummalisele mõrvade seeriale, mis näivad olevat toime pandud ühe ja sama iidsena tunduva noaga. Tal on neid juhtumeid juba üle 60 ja esimesed on toimunud 19. sajandi esimeses pooles. Need surnuks pussitamised näivad täiesti ebaratsionaalsed: tapjal ei ole mingit nähtavat motiivi, kuigi vahel võivad ohver ja kurjategija olla tuttavad. Tapjal paistab tekkivat enne mõrva ajutine või püsiv vaimutegevuse häire, ta ei pruugi mõrva mäletadagi. Tavaliselt on ta tehtu üle uhke, aga seletada ei oska. Räägib sellest, et ta kustutas leegi, mitte ei tapnud inimest, ja et seda soovis keegi või miski "seppiyeh". Asja süvenenud kirjanik ei või olla täiesti kindel, et tegu on sama noaga, sest alati pole noa kirjeldust võimalik dokumentidest leida. Nuga nimetatakse mõnikord Otsivaks Mõõgaks. Osa tapmisi on toimunud Euroopas, kõik ohvrid on mehed ja sageli saksa või skandinaavia perekonnanimega.
Quinterus kaalub igasugu võimalusi, aga sõelale jääb üks üldine veendumus: tegu on millegi üleloomulikuga - kas needuse, mõtte jõul tegutsema pandud inimestega vms. Ta uurib vanu Saksa ja Skandinaavia kroonikaid, tsiteeritud on "Kalevalat" ja "Kalevipoega" (lk 126). Eestist on juttu ka seoses Dorpatis ilmunud ajakirjaga Inland (lk 102) ja briti kaupmehe James Colegrove'i raamatuga (ilmunud 1844), kus too räägib mh oma reisist Eestisse (Pernausse).
Kirjaniku akadeemiline huvi (aga ka soov tapmiste seeria lõpetada) muutub väga isiklikuks siis, kui ta saab kuriteorelva politsei hoidlast ühe füüsiku juurde uurimisele viia. "Mõõga" järjekordne veretöö toimub juba ta enda silme all, kui juuresviibinud mees tapab suvaliselt teadlase. Seejärel tuuakse nuga öösel talle koju ja algab telepaatiline side iidses noas peituva šamaaniga. Tuleb pikk ekskurss ajalukku, kust selgub, et ca 2500 enne Kristust oli kusagil Läänemere ääres verine konflikt kahe neoliitikumi-aegse hõimu vahel. Peaaegu viimseni tapetud hõimu A šamaan suutis end üleloomulikul teel valmistatud noa sisse viia ja alustada pikka kättemaksuaktsiooni, kus hõimu A järeltulijad peavad tapma selle noaga kõik hõimu B järeltulijad.
Quinterus on raskes olukorras, sest ta ei tea, kuidas asjale piiri panna - nuga on põhimõtteliselt hävimatu ja selles elav šamaani hing väga kangekaelne. Lisaks ootab ta naine last ja Seppius ennustab, et sündivast poisist saab samuti kättemaksja.
Lugu on keeruline ja veniv, 350 lehekülge on selle jaoks kaugelt liiga palju. Nii et 4 kahe miinusega. Kangilaski kirjutas samas sarjast veel teise raamatu "Hands of Glory", mille tegevus toimub Liivi sõja aegsel Eestimaal ja mis sisaldab ka Eesti tolleaegset kaarti.