Paul McAuley

Raamatus kujutatud maailmas on Leonardo da Vinci realiseerinud oma teaduslikud-tehnilised ideed, rajanud nn. Uue Ülikooli, milles on koolituse saanud plejaad tehnikuid, kes süüvivad teaduse saladusse ja produtseerivad leiutisi (muuhulgas on taasavastatud ja praktikasse juurutatud Heroni aurumasin, koos edasiarendustega). Teaduslik-tehniline revolutsioon on teinud Firenze vabariigist võimsa riigi ning muutnud ajaloo kulgu. Ameerika on küll avastatud, kuid röövellikud hispaanlased on sellest kõrvale jäetud ning itaallastest, kes on pisut tolerantsemad paganausuliste suhtes, on ka genotsiid sooritamata jäetud. See ei tähenda, et elu väga rahulik oleks. Poliitiline käärimine on täies hoos, mida ka romaani lehekülgedel kajastatakse.

Teose peategelaseks on 18-aastane kunstnikusell Pasquale, kes satub koos ebasoosingusse langenud endise poliitiku, nüüd ajakirjaniku Niccholo Machiavelliga üht suletud kambri mõrvalugu uurima. Ajaloolisi isikuid kohtab romaani lehekülgedel ridamisi, näiteks võib tuua kunstnikud nagu Michelangelo ja Raffael. Uurijatepaar, kes pisut meenutab Holmes`i-Watsonit teeb juhtumi lahendamisel alles esimesi samme (muide, igaüks, kes on lugenud Edgar allan Poe juttu "Mõrv Rue Morgue`l" arvab mõrvari isiku ammu enne seda ära kui romaan omadega niikaugele jõuab) kui järgnevad uued mõrvad ja selgub et tegijaks on mõjuvõimsad jõud. Peategelased kaotavad igasuguse kontrolli oma saatuse üle...

Kui peaksin raamatut ühe sõnaga iseloomustama oleks selleks sõnaks "lopsakas". McAuley ei pinguta kirjeldustega üle, kuid pilt XVI saj. Itaaliast on värvikas ja reaalselt mõjuv. Viimase aja üks võimsamaid lugemiselamusi.

Auruautod vaporetti’id, pistolitega paugutavad ja sigarette pahvivad renessansi-ajastu firenzelased, kes Uut Maailma koloniseerivad; esimesed sammud helikopterite ehitamises ja fotograafias - kõik see on ulme koha pealt OK. Midagi pole ette heita iseenesest ka sellele, kui mõnda päeva, mil tegevus toimub, täidab action-thrilleri-laadne madin; esile astuvad tuntud kujud nagu Machiavegli, Michelangelo, Raphael, Leo X ja Suur Insener ise. Ja et kõik pöörleb veristes intriigidevõrgus, kust ei puudu müstitsism, salamõrvad, piinamised - seegi on ju iseenesest tore.

Et peategelane Pasquale satub joomarist ajakirjaniku Machiavegli abiliseks - ja lõpuks tema elupäästjaks ja saladuste lahendajaks; ning et algavad seiklused kinnise ruumi mõrvajuhtumi lahendamisega - on ju veelgi parem. Ka Raphaeli mürgitamine paavsti auks korraldatud labrakal on suurepärane mõte.

Süzhee ja taust lubab McAuley’il kokku keeta alternatiivajaloolise müstilise põneviku, millele suurkujud ainult vürtsi lisavad. Seda kõike on ka tehtud - kuid minu jaoks pole tulemust. Romaanil puudub hingestatus. Laenates siinkohal üht väga õnnestunud sõnastust: selle raamatu võinuks kirjutada robot. Autori enda suhtumine tegelastesse on pinnapeale; detailselt kirjeldatase dekoratsioone ja garderoobe; äärmiselt detailselt tehnikaimesid, madinat ja plahvatusi. Puuduvad emotsioonid.

Hinde koha pealt kaalusin kaua “kahe” ja “kolme” vahel. Kuna mõned õnnestunud stseenid ja tegelased siiski olid - jäägu pikkade miinustega 3. Mingi kirjanik McAuley sellepärast nüüd muidugi ei ole. Andke andeks - no aga ei oksa ta ühte lugu kaasahaaravalt jutustada.