Üks siuke koloniseerimise lugu. Et maalased on mõned planeedid asustanud, siis Maal mingi jama oli, mõnesaja aasta pärast uuesti kokku saadud ja miski föderatsioon moodustatud. Ja järsku leitakse mingid muud tegelased, kes väga vaenulikult suhtuvad - kusjuures ennast enne õhku lasevad, kui üldse arugi saab, kes need on. Pika pusimise peale selgub, et kah mingi hõim, kes miljoni aasta eest koloniseeris. Aga osa neist on leidnud miski eriti vastiku tehnika, millega kogu teadaolevas universumis võimu enda kätte saada. Ja see osa, kellega inimesed kokku puutuvad, istub vaikselt peidus suguvendade eest ja vihkab inimesi ainult seepärast, et suured pahad võivad nende raketijälje peale kohale lennata.Enamus aega käib miski planeedi uurimine, kus oletatavad pahad on mõistuseta elukate kuju võtnud, aga inimeste tulles aktiviseeruvad. Kogu bioloogiline asi ilmselt hästi läbi mõeldud, aga väga ükskõikseks jättis. Nelja panen peategelase eest. Harva kohtab ulmes kangelast, kes üldse ei taha miskil võõral planeedil ringi kolistada. Tegemist telepaadiga, kes peab uurima, kas on mõistulikku elu või mitte. Kogu telepaatia-värk on talle vastumeelne ja suurem osa inimkonnast samuti, rääkimata siis võõrlastest. Kahjuks sihuke optimistlik lõpp - nagu õnnestuks ühel kibestunud telepaadil armee-inimestele selgeks teha, et jätame nüüd pommi panemata ja küll me ikka hakkama saame... Pole küll otse öeldud, aga vihjatakse sedaviisi. PKDick-award joint winnerilt oleks enamat oodanud...