Loo tegevus toimub Saturni kuu Dione lähistel avakosmoses vähem kui aasta pärast Vaikse sõja lõppu, mil väliplaneetlaste asundused on Maa kolmevalitsuse poolt vallutatud ning alistatud rahvas on ennast tööle möllinud alistajate juures, et puhastada kosmilist ruumi igasugusest tehnoloogilisest prügist – ja pärast kosmosesõda on ruum igasugust rohkem või vähem purukslastud lahinguprügi tõesti täis.
Üks lõhkumisrühm saab ülesandeks juppideks lahti võtta ja kasulikud osad, metallid, mootorid jm eraldada ühelt vaenlase süstikult, mis on sõja lõpust alates ehk siis umbes paarsada päeva triivinud avakosmoses ning millel logiandmete järgi enam elusolendeid ei tohiks olla, ometi on üks pardal viibinu justkui puudu, ei leitud tema laipa laevast, ei ole ta pardainfo kohaselt ka avakosmosesse väljunud.
Ning kogu aja, mil lõhkumisrühm laevavrakki juppideks lahti võtab, tundub neile, et laevas on veel keegi, keegi «Reisija»...
Lõpuks leitakse «Reisija», kelle identiteet üllatab kõiki ning kellest saab peagi tüliõun lõhkumisrühma palganud kompanii juhi ja mitme teise jõu vahel, ka põhjustab ta konflikte ja rivaliteeti rühma sees.
Lugu lõpeb sõna otses mõttes pauguga ning kuigi positiivsed (ja mitte nii positiivsed) tegelased pääsevad sellest episoodist peaaegu terve nahaga ning jätkavad oma eluteid, keerab McAuley oma lüürilise ja vaieldavusi tekitava lõpuga jutule peale meeldiva moraalseid dilemmasid tekitava sõlme.
McAuley 24. sajandi päikesesüsteem ja Vaikne sõda sobivad minu veregrupile kuidagi eriti hästi, siin on mingit sõnulseletamatut kosmilist kargust, pädevat tehnoloogilist ja poliitilist tausta, aga lõpuks keerlevad need lood ikka sõjahaavadest saanud armide ümber ja räägivad sellest, kuidas erinevad inimesed nende sügaval hinges peidus olevate armidega toime tulevad.
PS. Ja see jutusari on kõvasti nukrama-mõtlikuma alatooniga, kui näiteks romaan «Vaikne sõda» ise.