minu jaoks esmatutvus kodanik carlylega. kes on nostalgilistel kaalutlustel - sest kunagi oli selline tema vanematel - hankinud miski nekromantilise teose. mida nüüd keegi on hakanud vahendeid valimata endale tahtma. lõpuks laheneb kõik soodsalt ja carlyle leiab, et on aeg endale õpilane võtta. sest miranda on ju igati terane plika: elatist teenib vargustega, naabriplika kohtinguid püüab untsu ajada, oma isast on ta poole aastaga teinud lootusetu ja liikumisvõimetu narkari ning muidugi üritab ta carlyle esimesel võimalusel reeta. ja pahu vaime näeb ta tänaval ka. ühesõnaga - iga soliidses eas nekromandi unistus :)
lugeda oli mõnus, hinne läks alla alles siis, kui pärast mõtlema hakkasin, kas asjad ikka päris loogiliselt toimusid.