Hakkasin seda kunagi lugema uhke nimega antoloogias «The Good New Stuff: Adventure in SF in the Grand Tradition» ning esmalugemisel jäi see üsna ruttu pooleli... teisel katsel samuti... siis sikutasin enesele venekeelse audioraamatu ning jäin esmakuulamisel magama... möödunud sügisel, kui kuivi lehti põletasin, siis lõkkevalves olles kuulasin hambad tangis selle audioraamatu ka lõpuni...
Jutu sisust vähegi kobedama ülevaate andmine valmistab mulle aga tõsiseid raskusi: esiteks tarbisin ma seda teksti umbes poole aasta eest ja teiseks pole ka autor ise lugemisnaudingu saamist eriti kergeks teinud, sest esimene pool jutust on parajalt segane verbaalne puder.
On keegi, kelle kohta öeldakse Ingel (või on ta hoopis Angel) ning kelle kohta kasutatakse asesõna «she». See n-ö naisterahvas veedab oma aega Maal, erinevates kohtades ja erinevates ajastutes ning kaaslaseks on tal miski n-ö meesarmuke.
Jutu peale selgub, et n-ö naine on osa miskist posthumanistist hulkorganismist, kelle erinevad osad on tulnud Maale miskile kokkusaamisele ning n-ö mees on lihtsalt miski küberindiviid. Või midagi muud taolist, sest ega eriti enam ei mäleta...
Eks mul oli pisuke salaplaan, et loen lühijutu läbi ja siis selle pealt vaatan, et kas tasub hakata lugema sama sarja romaane? Juttu lugenuna ei tahaks ma enam kunagi ühtegi rida Paul McAuleylt lugeda. (Õnneks ma tean, et mees oskab ka paremini.) Samas, ega ma nüüd Confluence`i sarja teemadel oluliselt targem pole... vähemasti ei julge ma küll ühe õnnetu juturäbala tõttu tuhandeleheküljelise triloogia lugemismõttele kriipsu peale tõmmata...