Gardner Dozois on sarja jutte iseloomustanud kui vaat et parimat näidet revitalized widescreen baroque space operast ehk new radical hard SF-ist. Ühesõnaga on tegu moodsa kosmoseooperiga ning ka tõsiteadusliku fantastikaga (mis ongi hard SF-i tõlge maakeelde - nii et igasugustel "kõvaulme" promojatel paluks häbeneda! Kõva võib teil üks teine asi olla...).
Kuigi jutustus on tõsiteadusliku fantastika vallast, on seda suurepäraselt võimalik tarbida ka ilma reaalteadusliku kõrghariduseta, samuti pole see Stanley Schmidti aegse "Analogi" laadis tuim mutrite ja poltide kirjeldus. On igati värvikas, põnev ja ehe hard SF.
Tegelikult on "Teine nahk" veel ka spioonilugu. Maa kaubandusdelegatsiooni koosseisus suundub Neptuuni kuule Proteusele keegi Ben Lo, kelle vana armsam Avernus sealset valitsust juhib. Pinget on küllaga, nii õhus kui jutus. On madinastseene, mis meenutavad Zelazny tulevikumajas müttamisi romaanis "Täna valime nägusid", on spioonika tüüpvõtteid, selgub ka, et Ben Lo pole see kellena ta esineb. Mis ka talle endale suure üllatusena tuleb... No ja nii edasi!
Ühesõnaga väga vinge tükk! Ühes e-mailis mulle mainis McAuley muuhulgas, et plaanib neist juttudest ka mingit kogumikku ehk fix-up romaani teha. Edu igatahes!