Pärast globaalseid ökakatastroofe valitseb (vähemalt Inglismaal) miski rikkurperekondade ja gängsterite anarhiline diktatuur. Puhast ja looduslikku peaaegu et polegi, taasistutatud muundgeenidega männimetsad toodavad plastikuks vajalikke polümeere, vaesemat sorti rahvas laseb endast raha eest üdi imeda. Endine bioloog Cameron on teadlikult loobunud igasugustest moraalsetest tõekspidamistest – mingit lootust ju pole – ning teenib juhuleiba pättide ihukaitsjana. Ja palgatakse kaitsma ühe kuskilt põgenenud bioloogi elu, kellel olla jõukudele midagi eriti olulist müüa. Too bioloog Holroyd on siis selle loo mad scientist, ja jutu mõte on loomulikult selles, mida tal pakkuda on. Juhtub nii, et Cameron ise peab selle uue viiruse maailma kandma. Valitsejatele ja kaabakatele on uus tõbi hukutav, see paneb nimelt inimesed üksteisest hoolima. Idee on ajas püsima jääv, biloogiliselt ehk veidi vabameelne, ent pädev. Jutu sõnum on selgelt vasakpoolne, rahumeelne, kantud sellest lootuselainest, mis Inglismaad pärast Thatcheri alt vabanemist tabas.