Ben Aaronovitch

Eks neid sarju, kus tegelased üleloomulike vastastega võitlevad, seejuures muutuvad nad ise osavamaks ja vastased vastikumaks, ole päris palju. Mulle meenuvad kõigepealt Strossi Laundry ja Lukjanenko Dozorid. Kui aga neis on peategelasel sarja alguses mõningad algteadmised juba olemas (ja probleemiks saab pigem liiga kiire tõus, nii et autoril pole varsti enam huvitavaid vastaseid võtta), siis antud juhul alustab tegelane päris nullist. Peategelane avastab politseikoolile järgnenud praktika viimasel päeval, et näeb kummitusi ja suudab nendega ka suhelda. Ning suunatakse seetõttu peaaegu kõigist unustatud eriosakonda, mis koosneb täpselt ühest vanast võlurist. Kes teda siis õpetama hakkab.  

Omapära annab romaanile taust. Ehk siis personifitseerunud Thamesi lisajõed. Neid on olnud üllatavalt palju. Alamjooksu valitseb Emake Thames ja tal on hulk tütreid. Ülemjooksu valitseb Isake Thames ja tal on hulk poegi. Omavahel ei saa need kaks suurt hästi läbi, sest ei õnnestu kokku lepitada, kus peaks olema nendevaheline piir. No ja nooremal põlvkonnal on jälle omamoodi kiiksud. Londonit tundvale lugejale pakuvad kõik need sillad, väljakud, põiktänavad jne, kus tegevus toimub, ilmselt tublit nostalgialaksu. Minul jäi see arusaadavatel põhjustel saamata. Aga: peategelasel tuleb siis lisaks omavahel kaklevatele, inimestesse seestuvatele ja suvalisi ettesattunuid niisama tapvate kummituste püüdmisele tegeleda ka jõe kahe poole lepitamisega. Kusjuures tal tuleb võimsate vastastega vastamisi minna juba siis, kui ta peale hädiste tulekerade loopimise veel muud ei oska.  

Häiris, et vahepeal kadus tegevusest loogika. Täpsemalt, asjad juhtusid nii, kuna nii juhtusid asjad ka rahvalikus nukunäidendis Punch and Judy.  

Võimalik, et sari pöördub edaspidi paremaks, aga esialgu edasi lugema ei kutsu.  

Peategelane, nupukas, aga pisut rändava tähelepanuga noormees, on jõudnud politseitöös nii kaugele, et teda ootab mingisse osakonda määramine. Ta komistab väga täpselt nagu mõõdetud mulku, peaaegu korraga selgub, et ta näeb kummitusi, et Inglismaa politseis on eraldi osakond (olgu, ühe inimese suurune, aga siiski eraldi osakond!) üleloomulike kuritegudega tegelemiseks, ja ta sattub oma kummitusenägemise teemal kokku selle üheinimeselise osakonna ainsa liikmega, kes ta seepeale oma osakonda haarab. 

Tõesti, eelneva ärarääkimine pole mingi lugemisrõõmu rikkumine, see kõik juhtub raamatu päris alguses ning raamatu sisu on peamiselt ühe kuriteo jälgede ajamine, kusjuures kogu aeg tuleb sama valemi kuritegusid juurde. Laibarida.  Mõnevõrra on ka teisi liine, sest raamat oleks üsna vaene ilma ümbritsevat õhkkonda ja maailma tutvustamata. Mulle pakusid isa ja ema Thames'i kirjeldused, sobitumised, ohtrad järeltulijad ja missugused loomused nad kõik on, palju naudingut. Ent põhiliin on ikkagi mõrvarodu ja selle tipnemine päris rahuldustpakkuv. Videolõikudena kerkis toimuv silme ette küll.

Mulle meeldis väga, et raamat ei eitanud seksuaalsust, ent samas polnud ühtegi toorest armulugu. Sellist maailma ma tunnen ja mõistan. Väikesed detailid sellest, kuidas London on kultuuride ja rahvuste sulatuspott praegu, on olnud seda juba iidammustest aegadest peale ning miski ei valitse püsivalt, kõik lihtsalt sulatatakse ühte, olid samuti toredad. Natuke segaseks jäi ajas rändamise maagia ja mis värk sellega nüüd on, kas ja kuidas minevik või selle muutmine olevikku ja tulevikku muudab - samas, teatud moel mulle meeldib, et see segaseks jäi. Sest mulle on selged ühesed ajarännulood alati kuidagi valed tundunud - asi ei saa ometi nii lihtne olla. Kui kõik aeg on kogu aeg, on ju ka kõik muutused kogu aeg olemas! Midagi tegelikult ei saa muuta, kui muutus juhtub muutumatus keskkonnas. Nii et selle segaduse eest samuti pigem plusspunkt.

Mis mulle ei meeldinud: peategelane-minategelane suudab korraga keskenduda täpselt ühele inimesele. Ehk mõnes mõttes ma saan aru, tähelepanuvõime veidrus, aga IKKAGI. Mis mõttes ta suudab korraga vaadata Beverly tagumikku VÕI muretseda Lesley pärast VÕI hoolida oma bossist, aga mitte neid asju korraga? Minu teadvus küll sedasi ühekihiline pole. Et ta muu tegevuse vahele natuke oma vanematest mõtles ja nende pihta tundis on ses kontekstis suur asi - samas, lapsepõli on suhteliselt tugev mõjutaja, me ei oleks need, kes me oleme, kui poleks olnud just sellist lapsepõlve, nagu oli. Ehk natuke veider. Aga mitte palju.  Ja mulle muidugi meeldis väga, et tegelaste suhtes polnud mingeid selgeid "see hea - see paha" jaotusi. Teeb mu alati rõõmsaks!