Rootsikeelsetest Soome ulmekirjanikest näib Tove Janssoni (tõlgitud 51 keelde, 760 tõlget) järel kõige edukam olevat Maria Turtschaninoff (18 keelt, 38 tõlget). Ka on ta saanud üksjagu kõikvõimalikke auhindu, neist tuntuim Junior Finlandia (Maresi eest 2014, 30 000€). Autori populaarseimad raamatud kuuluvad triloogiasse ”Punase kloostri kroonikad”. Selle sarja avab noortele teismelistele suunatud napilt üle 200-leheküljene ”Maresi”. Järgnevad kaks märgatavalt vanematele noortele suunatud ja märgatavalt paksemat romaani: ”Naondel” (490 lk) ja ”Maresin voima” (380 lk), mis inglise väljaandes kannab nime ”Maresi red mantle” (445 lk). Viimased on ka goodreads’is üsnagi hinnatud (vastavalt 4.21/2071 ja 4.24/1050).
Nüüd siis triloogia esimesest osast. Peategelaseks on 11-12 aastane Maresi, kes on neli aastat veetnud Punases kloostris, ära õppinud lugemise, kirjutamise ja kloostriõdede iidse keele. Ta nimelt armastab raamatuid ja imeb endasse teadmisi kui seen. Punane klooster asub väikesel Menose saarel ning ei saarele ega kloostrisse või tulla ükski mees. Kunagu ammu-ammu olid seitse naist põgenenud laeval ”Naondel” meeste vägivalla ja türannia eest ning rajanud saarele kloostri. Nüüd võeti avasüli vastu väikesi tüdrukuid, kes tulid pakku nälja (Maresi) või meeste vägivalla eest (Jai). Nagu arvata võib, pole elu kloostris sugugi pilvitu. Nimelt nii mõnigi kord tuleb raevunud perekonnapea sõjajõuguga endale kuuluvat tagasi nõudma, antud kontekstis siis tütart.
Hinnang. Haaras kaasa, vaatamata sellele, et ma ei kuulu sihtgruppi. Igal juhul kavatsen ka triloogia teised osad läbi lugeda. Ilmselt nädalajagu mõnulemist. Sellele raamatule tugev neli, st. 4+.