Sandman Slim on tagasi, klaarib suuri pahandusi, teeb väikesi heategusid, Kadrey stiil on aga endiselt vaimustav. Hea küll, kes seda sarja varem pole leidnud, sellel pole põhjust just üheteistkümnendast (?) osast alustada.
Kadreyl on ohtrasti viiteid filmidele - juba pealkirjast alates. Ütleme siis, et selles loos sündmustest saaks teha kaks täiesti erinevat filmi. Näiteks stiilipuhta õuduka. Sandmanile jagatakse pahaendelisi ülesandeid, mille täitmisel kohtab näiteks marodööritsevaid surnuid, enesetapjate klubi teeb oma jõhkraid tempe, grotesksel moel tapetakse filmimaailma vanureid. Vana alkeemikust sõber saab taevast põgenenud inglilt rituaalnoa selga ja sureb, põrgusse avatud portaalist on vaade kõike muud kui ahvatlev, aga paar paha on vaja sealt alla visata, olgu siis tervelt või tükikaupa. Ning kui Sandman on juba üsna katki ja hulga verd kaotanud, tuleb veel ingliga võidelda. Õnneks tuleb õigel hetkel pähe lahendus: kui inglil tiivad põlema manada, kaotab ta hetkeks valvsuse. Nii et efektseid kaadreid kui palju ja ingli needus jääb õhku järge ootama.
Teine võimalus, mis Kadreyle ilmselt ei meeldiks: kujutada Sandmani melanhoolse, nukrutseva mehena (sry, nephilimina), kes kuidagi oma õnne ei leia. Ta oli aasta ära (surnud, põrgus, aga see pole oluline), selle ajaga on ta girlfriend hakanud oma girlfriendiga juba permanentselt kokku elama, kõigil kunagistel sõpradel on oma mured ja tegemised ning teda pole kellelegi vaja. Inimlikus plaanis, tähendab, sest neid, kes tahaksid, et ta midagi korraldaks, leidub ikka. Uus girlfriend, sõõrikukohviku ettekandja, on aga nii skiso, et palub enda suhtes kasutada asesõna "nemad". No ja temagi abiellub naisterahvaga, tõsi küll, õilsatel eesmärkidel. Sandman teeb väikesi spontaanseid heategusid: kingib neiule (hüüd)nimega Fuck Hollywood oma vana katkise jaki ja muretseb talle töökoha, aga ilmselgelt on neiu Sandmani jaoks liiga noor. Ja isegi kui ta hangib kunagisele kaaslasele, kellelt ta kord igati õiglase karistusena pea otsast lõikas, nii et see elama jäi, keha jälle tagasi, ei paista too eriti tänulikuna. Mingi usk inimsuhete võimalikkusse Sandmanil lõpuks ju tekib, aga pole kindel, kas see on õigustatud.
Film on aga paratamatult piiratum kui romaan. Nii et tõlgendamisvõimalusi on romaani puhul veel. Arvaksin, et igale maitsele.
Kadreyl on ohtrasti viiteid filmidele - juba pealkirjast alates. Ütleme siis, et selles loos sündmustest saaks teha kaks täiesti erinevat filmi. Näiteks stiilipuhta õuduka. Sandmanile jagatakse pahaendelisi ülesandeid, mille täitmisel kohtab näiteks marodööritsevaid surnuid, enesetapjate klubi teeb oma jõhkraid tempe, grotesksel moel tapetakse filmimaailma vanureid. Vana alkeemikust sõber saab taevast põgenenud inglilt rituaalnoa selga ja sureb, põrgusse avatud portaalist on vaade kõike muud kui ahvatlev, aga paar paha on vaja sealt alla visata, olgu siis tervelt või tükikaupa. Ning kui Sandman on juba üsna katki ja hulga verd kaotanud, tuleb veel ingliga võidelda. Õnneks tuleb õigel hetkel pähe lahendus: kui inglil tiivad põlema manada, kaotab ta hetkeks valvsuse. Nii et efektseid kaadreid kui palju ja ingli needus jääb õhku järge ootama.
Teine võimalus, mis Kadreyle ilmselt ei meeldiks: kujutada Sandmani melanhoolse, nukrutseva mehena (sry, nephilimina), kes kuidagi oma õnne ei leia. Ta oli aasta ära (surnud, põrgus, aga see pole oluline), selle ajaga on ta girlfriend hakanud oma girlfriendiga juba permanentselt kokku elama, kõigil kunagistel sõpradel on oma mured ja tegemised ning teda pole kellelegi vaja. Inimlikus plaanis, tähendab, sest neid, kes tahaksid, et ta midagi korraldaks, leidub ikka. Uus girlfriend, sõõrikukohviku ettekandja, on aga nii skiso, et palub enda suhtes kasutada asesõna "nemad". No ja temagi abiellub naisterahvaga, tõsi küll, õilsatel eesmärkidel. Sandman teeb väikesi spontaanseid heategusid: kingib neiule (hüüd)nimega Fuck Hollywood oma vana katkise jaki ja muretseb talle töökoha, aga ilmselgelt on neiu Sandmani jaoks liiga noor. Ja isegi kui ta hangib kunagisele kaaslasele, kellelt ta kord igati õiglase karistusena pea otsast lõikas, nii et see elama jäi, keha jälle tagasi, ei paista too eriti tänulikuna. Mingi usk inimsuhete võimalikkusse Sandmanil lõpuks ju tekib, aga pole kindel, kas see on õigustatud.
Film on aga paratamatult piiratum kui romaan. Nii et tõlgendamisvõimalusi on romaani puhul veel. Arvaksin, et igale maitsele.