Sandman Slim meets Mad Max. Või umbes nii. Vaevalt jõuab äsjatapetud Sandman jala kusagil põrgu ääremaadel maha panna, kui näeb liivatormi lähenemas. Täpsemal vaatlusel on siiski tegemist Mad Maxi filmides nähtud motoriseeritud üksusega, tsiklid ees, siis rotitud sõiduautod, siis hulk veokaid tohutut platvormi vedamas (millel, nagu selgub, tohutu kahur). Selgub, et see on ristikäik, eesmärgiga kahurile vajalikud tükid kokku otsida ja siis see jumalale üle anda, et taevas toimuvat mässu maha suruda. Ristikäiku on haaratud vanu tuttavaid, aga üldiselt on seltskond ikka nii kuri ja kahtlustav, et alles kusagil poole romaani kohal söandab Sandman öelda, kes ta on, seni aga palub end ZaSu Pittsiks nimetada (hmm, pidin küll järele vaatama, kes see oli).
Varasemate osadega võrreldes: bluesi ei ole, aga mõttetu vägivald on veelgi kõrgemalt üle võlli keeratud. Intriige ja läbipõimunud vastandlikke rühmitusi on nii põrgus, taevas ja maa peal ning tundub, et nii mõnedki neist on huvitatud Sandmanist või tema lõplikust kõrvaldamisest. Tõenäosus sellest mängust puhtalt välja tulla on pisike, üks pettus järgneb teisele ja reetmine reetmisele ning ega päris puhtalt Sandman ei pääsegi. Aga mõne peaingli taevane teekond saab otsustava lõpu. Peategelane teeb põgusa ekskursiooni taevasse, jõuab lõpuks aga maa peale tuttavasse LA-sse ja oleks nagu jälle elus - aga tingimisi. Niisiis on oodata järge(sid).
Sarkasmi ja lahedaid kilde jätkub; kes sarjast kord juba sõltuvusse sattunud, loeb muidugi edasi, aga tükati jääb tunne, et autor pole täpselt teadnud, mida kord sisse toodud sõgeda jõuguga nüüd edasi teha. Ehk siis sündmustik on kohati tähtsam kui stiil ja Kadrey puhul on see miinuseks.
Varasemate osadega võrreldes: bluesi ei ole, aga mõttetu vägivald on veelgi kõrgemalt üle võlli keeratud. Intriige ja läbipõimunud vastandlikke rühmitusi on nii põrgus, taevas ja maa peal ning tundub, et nii mõnedki neist on huvitatud Sandmanist või tema lõplikust kõrvaldamisest. Tõenäosus sellest mängust puhtalt välja tulla on pisike, üks pettus järgneb teisele ja reetmine reetmisele ning ega päris puhtalt Sandman ei pääsegi. Aga mõne peaingli taevane teekond saab otsustava lõpu. Peategelane teeb põgusa ekskursiooni taevasse, jõuab lõpuks aga maa peale tuttavasse LA-sse ja oleks nagu jälle elus - aga tingimisi. Niisiis on oodata järge(sid).
Sarkasmi ja lahedaid kilde jätkub; kes sarjast kord juba sõltuvusse sattunud, loeb muidugi edasi, aga tükati jääb tunne, et autor pole täpselt teadnud, mida kord sisse toodud sõgeda jõuguga nüüd edasi teha. Ehk siis sündmustik on kohati tähtsam kui stiil ja Kadrey puhul on see miinuseks.