Nagu eelmises osas selgus, on supervaras - ja, mis märksa haruldasem, maagia suhtes immuunne - Cooper sunnitud vanglasse tagasi mineku vältimisega koostööd tegema DOPSiga - politsei salastatud osakonnaga, mille täisnimi on Department of Peculiar Sciences. DOPSis on kõike, alates antigravitatsiooni seadmest ja suurte obejktide muundurist segadusttekitavate granaatideni. Ning DOPSis töötab hulk surnuid, enamasti pahatahtlikke. Sest, noh, muid maiseid rõõme peale teistele käru keeramise pole neile ju jäänud. Aga ribastajasse ei tohi neid sattuda üle ühe kvartalis, muidu jäävad kõik preemiast ilma.
Kellel on kõik juba olemas, tahab alati midagi veel. Nii saab Coop ülesandeks virutada vähetähtsast muuseumist muumia. Konsultandina lööb kaasa egiptoloog, kes Sethi needust uurides kassiks muutus, suri, televiisorisse kandus ja nüüd konkreetsel teleekraanil ringi nihverdab ning subtiitrite kaudu suhtleb. Liikumisvõime tagamiseks on televiisor varustatud kaheksa iminappadega kombitsaga. Ja nii edasi. Ning juba ammu pole ma lugenud raamatut, kus nii õnnestunult mõnitataks idioote-loomaõiguslasi. (Nood "vabastavad" laborist hiired, kelle seljas kasvatatakse inimestele siirdamiseks mõeldud kõrvu. Arusaadavalt tekitavad sellised hiired "vabas looduses" segadust.)
Kadrey romaanid on suht sarnase ülesehitusega. Esimene kolmandik on kohutavalt naljakas, kõik oleks just nagu hästi ja käib tihe killurebimine, aga tagaplaanil vihjatakse, et varsti läheb jamaks. Siis lähebki, kilde jääb vähemaks, aga natuke naljakas on ometi. Ning viimane kümnendik on siis katarsislik finaal, eluaeg kasse vihanud Coopile kingitakse kassipoeg jne.
Vahepeal on siis muumia ellu ärganud, Coopile needuse peale pannud, mõned teadvused üle võtnud ja asunud maailma vallutama. DOPSist laenatud vidinatega õnnestub Coopil suuremad pahandused ära hoida - nagu võiski arvata. On toredaid tegelasi, nalja saab küllaga, aga Kadreyl oleks kuidagi nagu enamat oodanud.
Kellel on kõik juba olemas, tahab alati midagi veel. Nii saab Coop ülesandeks virutada vähetähtsast muuseumist muumia. Konsultandina lööb kaasa egiptoloog, kes Sethi needust uurides kassiks muutus, suri, televiisorisse kandus ja nüüd konkreetsel teleekraanil ringi nihverdab ning subtiitrite kaudu suhtleb. Liikumisvõime tagamiseks on televiisor varustatud kaheksa iminappadega kombitsaga. Ja nii edasi. Ning juba ammu pole ma lugenud raamatut, kus nii õnnestunult mõnitataks idioote-loomaõiguslasi. (Nood "vabastavad" laborist hiired, kelle seljas kasvatatakse inimestele siirdamiseks mõeldud kõrvu. Arusaadavalt tekitavad sellised hiired "vabas looduses" segadust.)
Kadrey romaanid on suht sarnase ülesehitusega. Esimene kolmandik on kohutavalt naljakas, kõik oleks just nagu hästi ja käib tihe killurebimine, aga tagaplaanil vihjatakse, et varsti läheb jamaks. Siis lähebki, kilde jääb vähemaks, aga natuke naljakas on ometi. Ning viimane kümnendik on siis katarsislik finaal, eluaeg kasse vihanud Coopile kingitakse kassipoeg jne.
Vahepeal on siis muumia ellu ärganud, Coopile needuse peale pannud, mõned teadvused üle võtnud ja asunud maailma vallutama. DOPSist laenatud vidinatega õnnestub Coopil suuremad pahandused ära hoida - nagu võiski arvata. On toredaid tegelasi, nalja saab küllaga, aga Kadreyl oleks kuidagi nagu enamat oodanud.